«Tõde ja õigus» – tõeline rahvatükk

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguline «Tõde ja õigus»: Pearu (Tarmo  Tagamets) mängitab sedapuhku hunditopist.
Mänguline «Tõde ja õigus»: Pearu (Tarmo Tagamets) mängitab sedapuhku hunditopist. Foto: Silja Juursalu

Vargamäe väljadel ja Tammsaare taastatud sünnitalu rehealuses on suviti esitatud eesti (kirjandus)kultuuri tüvitekstist igasuguseid variante. Alates seni meeldejäävaimast – Elmo Nüganeni 2008. ja 2009. aastal etendatud «Tõest ja õigusest» kui eeposest, mis hingestas kogu keskkonda ja ajalugu, – ning lõpetades kammerlike, suhte-draamale keskenduvate lavastustega. Viimastest meenutan 2010. aastal parima lavastuse auhinna pälvinud Urmas Lennuki Mari-lugu («Vargamäe varjus»), peaosades Ülle Lichtfeldt Marina ja loorbereid lõiganud Velvo Väli Pearuna. Nüüd siis «Tõde ja õigus» kui rahvatükk.

«Vargamäe unistaja» on Lennuki viies Tammsaare-instseneering. Teatri- ja filmikriitik Andres Laasik osutas oma «Vargamäe varjus» arvustuses (EPL 2.08.2010) tabavalt Lennuki käekirjale nii Tammsaare lugeja/tõlgendajana kui ka lavastajana.

Selgeks arutletud ja kollektiivses teadvuses kinnistunud «Tõde ja õigus» paistvat läbi Lennuki lausa uues valguses: Andres on töönarkomaanist seksist, Pearu helge kunstnikunatuur ja «idamaise poeesia kehastus». Lennuk ei pelgavat klassiku tekstikohtade pea peale pööramist ega juurdekirjutusi. Tammsaare andunud austajais võivat see muidugi pettumust valmistada. Jah, see on «Tõde ja õigus» moodsal (postmodernistikul?) moel, tuleb nõustuda Laasikuga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles