Kuum juulikuine keskpäev loob dirigendile ja Nargen Festivali vedajale Tõnu Kaljustele suvesümfooniaks ideaalse kulissi – tema koduõuele kätte paistev valge purjekas, mis tüünel päikesekuldsel merel aeglaselt kulgeb, näib osana Beethoveni kantaadist «Merevaikus ja õnnelik sõit», mis sel reedel Kaljuste käe all publikuni jõuab.
Kui palju ta suve jooksul niimoodi rahulikult merd silmitseda saab, pole Kaljustelt aga mõtet pärida, sest elu logiraamatut ta ei pea. Nagu ka mitte laeva oma – palju kordi on ta paadi käima tõmmanud, et kodusaarele naasta. Päris esimesel korral kimbutasid aga sääsed küllalt metsistunud Naissaarel telkimiseks randunud meest nii kõvasti, et meeldivast ajaveetmisest asja ei saanudki.
Kaljuste valge maja õuel seistes on raske uskuda, et veel kümme aastat tagasi võttis võsa siin võimust ja laius tühermaa. Nüüd on kodust saanud festivalipaik ning üheks saare märgiks hää muusika Omari küünis, mille vajalikkust ja olemust Kaljuste juhmarditest ametnikele selgitama pidi. Küllalt isepäise kuulsusega dirigendilt on paslik pärida, mil määral elab temas mässaja. «Kui mõni asi ei meeldi, siis võib ju mõelda, et vaat kus mässab – aga tegelikult on minu erialal loomulik, et inimene on mõne asja suhtes rahulolematu. Mässamine on seotud ikka lolluste vastu võitlemisega, kui energiat jagub,» ütleb ta.
Dirigendi meelest on just rumalus ja teadmatus see, mistõttu võimalused riigis kasutamata jäävad. «Kui teataks, milliseid asju Euroopas juba on tehtud ja mida kõike on võimalik teha, siis ei oleks me ka tänasel kaunil suvepäeval olukorras, kus mereriigiks peetav Eesti näiteks jätab suure osa oma merenduslikest võimalustest lihtsalt kasutamata,» nendib ta.
Uueks põnevaks projektiks tema jaoks on kunagise Noblessneri valukoja väljaarendamine arvestatavaks kontserdipaigaks – aastate eest kurikuulsale neljakümne kirjale alla kirjutanud dirigent arvab, et küllap on tahe riigis midagi muuta tema põlvkonna eripära. «Selle taga on soov iseseisvaks saanud riiki konkreetse tulemusega tegude läbi toetada.»
Naissaare embus
Ent ta süda püsib saarel. «Vahel kontserdireisidel seisan keset mõne suurlinna tänavat ja niisugune Naissaare embus tuleb peale, et mõtlen: mida ma siin seisan, seal on ju palju ilusam! Aga need on erinevad asjad, neid ei saa vastandada,» leiab Kaljuste. «Siin on tohutult võimalusi. Saare ürgses metsas on tohutu vägi – vesi vahel, sina siin üksi kogu selle väega. Selle taga on igapäevased loodusjõud, sa pole looduse peremees, vaid elad justkui sellega kahasse,» kõneleb mees.
Ta on õppinud loodusega koos elama, merega arvestama – nii tulebki Kaljustel festivali vedajana vahel linnapublikule kannatlikult selgeks teha, et alati ei saa võitlusest loodusjõududega asja ning meri seab sõidule oma tempo. Intervjuu taustaks seletavad pääsukesed majaräästas igatahes oma lugu – koguni nii uljalt, et vagurast rahvuslinnust jääb ründaja mulje.
Kümne aasta eest seisis mees mõnes mõttes teelahkmel – kunstiline juht taandus enda loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ja Tallinna Kammerorkestrist ning otsustas vabakutselise elu kasuks. «See tähendas aga taas võimalust ise midagi luua – tekkis mõte Nargen Operast ning kohast, kus artistidel oleks hea olla,» räägib Kaljuste. «Need kümme aastat siin on olnud hiiglama vahvad! Väsimusest ei saa juttugi olla, siin tuleb energiat juurde, enda rõõmuks seda ju teen – muidugi mitte oma kätega, kuid aeg-ajalt tuleb ka ehitusprotsessi sekkuda. Inimesel võib olla ju rohkem huvisid kui puhtalt oma eriala,» leiab ta.
Tal on õnnestunud huvid Nargen Festivali näol ühendada – kolm kuud kestev teatri- ja muusikapidu eri paikades on ülimalt mahukas ettevõtmine. Kaljuste sõnul on Nargen kantud ennekõike meresõidu olemusest, sellest ka tema pikkus. «Festival oma ürgsel kujul paneb inimesed liikuma, ühiskonnas koondatakse tähelepanu mingitele asjadele ning veidi rohkem kui kolm kuud on meresõidu aeg ehk siis ka võimalus paadiga kontserdile sõita,» selgitab ta. «Päris iga päev kontserte pole, festival kulgeb omas rütmis. Igal aastal on Nargenil uued ideed, selleks otsime vajalikud muusikud.»
Muusikud, kes festivaliga ühes hingavad, on Nargen kindlasti üles leidnud – nii on Kaljustel siiani hea klapp Tallinna Kammerorkestri tuumikuga, samuti solistide ja näitlejatega, kes tema projektides kaasa teevad. Ent tema nime on sosistatud ka siis, kui kõneks uue kontserdikoori loomine. «Kui piisaval hulgal inimestel on arusaam, et oleme võimelised seda tegema, siis võiks seda teha. Kui aga on suurem nende inimeste hulk, kes projektile kaikaid kodaratesse loobuvad, siis pole muidugi mõtet peaga vastu seina joosta,» ütleb Kaljuste.
Üheksas sümfoonia
Nargen Festivali reedel ettekandele tulevas suvesümfoonias Noblessneri valukojas teeb kaasa festivali orkester ning segakoor Latvija, solistideks Hannah Holgersson, Annely Peebo, Oliver Kuusik ja Dominik Wörner.
Tegemist on merepäevade avakontserdiga, mistap kantaat «Merevaikus ja õnnelik sõit» on kavas kindlasti omal kohal, Kaljuste sõnul on aga kantaadi näol Beethoveni loomingus pigem tegemist ettevalmistusega kuulsaks üheksandaks sümfooniaks. Dirigent meenutab aastat 1994, kui töötas Rootsi Raadio kooriga Beethoveni üheksanda sümfoonia ettevalmistamisel kuulsale Claudio Abbadole.
«See oli tema esimene Beethoveni üheksanda ettekanne Berliini filharmoonikutega. Pärast Herbert von Karajani lahkumist polnud teos Berliini filharmoonias kõlanud. Oli eriline õhkkond, sest teades Karajani kuulsaid plaadistusi ja orkestri imelist kõla, andis Abbado erinev käsitlus tunda. Esimeste kontsertidega ei saavutanud ta seda, mida ihkas – orkester mängis tempodes justkui ikka Karajaniga, nii sügavalt oli muusikutel see tõlgendus sees. Hilisematel ettekannetel olukord tasapisi muutus ning Abbado viimane plaadistus on juba tema soovide kohane,» meenutab Kaljuste. «Seega on see teos mitmeti mõtteainet andnud – alustades Roman Matsoviga partituuri lehitsemisest kuni koostööni Claudio Abbadoga paljude kontsertidel, turneedel ja plaadistustel. Olen küll juhatanud Beethoveni «Missa Solemnist» ja ooperit «Fidelio», kuid üheksas sümfoonia on mu kavas reedel esmakordselt.»
Elutegevus
Kuid pärast suvesümfoonia lõppu on põhjust taas õnnelik sõit Naissaarele ette võtta – juulikuus on käimas Veljo Tormise pidunädalad, kus helilooja loomingut saab kuulda Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses ning teistmoodi, elektrooniliselt seatud Tormist lasevad kõlada Aivar Tõnso, Kirtana Rasa jt.
Lahkudes uurin Tõnu Kaljustelt, kas tal sellest festivali ja saarega müttamisest isu ikka kohe päris kunagi otsa ei saa. Muigav dirigent jutustab seepeale loo elektriku matustest, kus legendaarne naissaarlane Petka kõne pidas. «Ta ütles: Sass lõpetas oma elutegevuse. Nii et see elutegevus on üks kena Naissaarelt pärit väljend, mis sobib minu toimetamisi siin kirjeldama.»