/nginx/o/2010/07/15/402220t1h6df8.jpg)
Üle poole Eesti pindalast on ääremaalised, mille peamised probleemid on rahvastiku vähesuse tõttu hääbuv demokraatia, nõrk ettevõtlus, suur tööpuudus ja seetõttu ka paljude elanike pidev sõltuvus toimetulekutoetustest, toob välja täna esitletav «Eesti inimvara raport».
«Ääremaa tunnustega piirkondade osatähtsus Eesti rahvastikus ja eriti pindalas kasvab tallinnastumise, maaelanikkonna vananemise ja negatiivse iibe tõttu,» selgitab raport.
Et ääremaalised piirkonnad on pikema aja vältel kaotanud nooremaid ja aktiivsemaid elanikke, siis on rahvastik vananenud ääremaadel märgatavalt kiiremini kui Eestis tervikuna. «Et naistel on maal veelgi vähem töökohti, on nende väljaränne suurem ja 30. aastates mehi on poolteist korda rohkem kui naisi. See niinimetatud pruudiprobleem tingib omakorda väiksema sündimuse ja laste arvu,» toob raport välja.
Ääremaade ettevõtlus on nõrk, tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse näitajad oluliselt suuremad.
Ääremaal on Tallinna linnastuga võrreldes üle kümne korra rohkem pidevast toimetulekutoetusest sõltuvaid inimesi.
Tegijate ja otsustajate vähesuse tõttu hääbub ääremaadel demokraatia, mille üks avaldusi on sisuliselt opositsioonita vallavolikogud. Omavalitsused on sunnitud keskenduma üha enam sotsiaalküsimuste lahendamisele, suutmata algatada ja hallata perspektiivseid töökohti loovaid arenguprojekte.
Ääremaalised on ligi pooled omavalitsused, kus elab ligikaudu 140 000 inimest ja mis hõlmavad üle 50 protsendi Eesti pindalast, märgib raport.
Kui lugeda ääremaastumise tunnuseks rahvastiku kahanemine kas viimase 50 aasta jooksul vähemalt poole võrra või alates 2000. aastast keskmiselt vähemalt 1 protsent aastas, siis on ääremaaks 48 maavalda, kus elab kokku 50 000 inimest. Sellele lisandub 60 ääremaastumisriskiga valda kokku 90 000 inimesega, kus elanike tihedus jääb alla 8 inimese ruutkilomeetri kohta või mille kaugus suuremast keskusest on üle 50 km.
Eesti Koostöö Kogu ja Säästva Arengu Komisjoni täna esitletav «Eesti inimvara raport» on eelkõige poliitikasoovituste dokument, mis käsitleb kompleksselt Eesti inimvara pikaajalisi probleeme ja nende lahendamise võimalusi ning esitab ettepanekud valitsusele, kohalikele omavalitsustele ja avalikkusele.