Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2014/08/08/3262677t1he715.jpg)
Niipea kui teleekraanile või lavale ilmub Peeter Oja, seab publik oma naerulihased valmis. «Kui loll võib inimene olla» teisipäevane esietendusepublik võttis mustas T-särgis ja teksades, naljakate punaste papudega monostaari vastu heakskiitva kahinaga. Esimeste naerupahvakute nimel lasti Ojal siiski tööd teha. Selles suhtes ei kannata Oja võrdlust selle žanri kohaliku suurtegija Jan Uuspõlluga, kes lavale astudes natuke oma võlutolmu lehvitab ja publik on tal kohe peos.
Etenduse pealkiri pani mind ootama Ojalt teravat ja ühiskonnakriitilist turmtuld. On ta ju suurtel teemadel varem korduvalt originaalselt ja häälekalt oma arvamust avaldanud nii ajaleheveergudel kui autopesulas. Nii etenduse reklaam kui Oja avasõnad tõotasid Ülima Tõe kirgast mäekristalli huumori roostevabast terasest kaelavõrus.