Päästja: mida on veel vaja, et aru pähe tuleks?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Lennart Rikk

Tänavu on registreeritud juba 58 uppumissurma, eelmisel aastal oli uppumisi terve aasta peale 60.

«Kui paneme tänaseks Eestis uppunud ritta arvestusega, et iga keha on umbes 170 cm pikk – see on peaaegu sajameetrine laibarivi,» nendib lugematuid uppunuid päästnud Tallinna Lilleküla päästekomando rühmapealik Gert Teder, kirjutas Õhtuleht.

«Kui juba paarkümmend aastat räägid igal aastal ühte ja sama juttu, on kurb küll: kui kaua siis peab sellest rääkima, lihtsalt õudust tekitab, et see number väiksemaks ei muutu,» lisas ta.

Täpset arvestust, kui palju Teder on karjääri jooksul uppujaid veest välja toonud, ta ei pea, sest tema arvates oleks ääretult tänamatu hakata selles ahelas hakata kedagi esile tõstma, sest suur roll on arstilgi.

Igasuvine jutt, mis manitseb hoiduma napsise peaga või tundmatus kohas vetteminekust ja laste järele valvama, tundub päästja arvates inimestele juba tuima formaalse lobana.

«Ilmselt tuleb läheneda jõulisemalt, tõepoolest kas või šokikampaaniatega, aga see on rohkem selline karje, sest tegelikult valitseb suvel ikka sama vana mentaliteet – võtame õlle ja läheme järve äärde,» lisas ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles