Hardo Pajula: Vestfaali ekspress

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Robert Cooper peab Berliini müüri langemist Suurest Prantsuse revolutsioonist olulisemaks ajaloosündmuseks. See, mis leidis aset 1989. aastal, «oli kaugeleulatuvama tähendusega, kui 1789., 1815. või 1919. aasta sündmused,» kirjutab briti diplomaat oma eesti keeleski ilmunud suurepärases raamatus «Riikide murdumine». Cooperi sõnul tähendas Nõukogude Liidu häbelik tagasitõmbumine ühtlasi ligi kolm ja pool sajandit Euroopa riikide omavahelist läbikäimist määranud protokolli hingusele minekut.

Habsburgide ja nende protestantlike vastaste vahelises Kolmekümneaastases sõjas hävis lõplikult keskaegse Euroopa organiseerivaks printsiibiks olnud kristliku maailma ühtsus. 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu järel rajanesid verevalamise käigus kuju võtnud rahvusriikide suhted jõutasakaalu kontseptil. 1914. aastal alanud teises kolmekümneaastases sõjas nõudis vana süsteemi jaoks üle jõu käivaks osutunud Saksamaa esiletõus ebatraditsiooniliste Euroopa jõudude, USA ja NSV Liidu sekkumist. Pärast 1945. aastat «jäid mõlemad kohale, muutes igaveseks süsteemi olemust,» kirjutab Cooper. Kaks järjestikust maailmasõda asendavad Euroopa mitmepooluselise jõudude tasakaalu ülemaailmse «bilateraalse hirmu tasakaaluga».

1989. aastal Vestfaali jõutasakaalu Euroopa asemele astunud müürijärgne kord rajaneb Cooperi sõnul omakorda 1957. aasta Rooma ja 1990. aasta tavarelvastumise piiramise lepingutel. Mõlemaid iseloomustab põhjalikult erinev suhtumine Vestfaali lepinguga pühaks peetud rahvusriikide suveräänsusesse. «Euroopa Liit on kõrgelt­arenenud süsteem vastastikuseks sekkumiseks üksteise siseasjadesse kuni õlle ja vorstikesteni välja,» sõnab Cooper.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles