Neeme Korv: kadunud kampaania

Neeme Korv Foto: Liis Treimann / Postimees

Mul on seoses lähenevate riigikogu valimistega järgmisel kevadel tõsine kartus. Õigupoolest on see jõuetus force majeure’i ees, mis ähvardab nurjata riigile ja ühiskonnale väga tähtsa hetke ehk valimiskampaania. Pean vääramatu jõu all praegusel juhul silmas muutunud poliitilist olukorda, suure idanaabri Venemaa agressiivsust, aga eriti just suunda suletud ühiskonna poole, mis paneb meid tegema sundkäike ja hävitab eos ideed paremast Eestist. Sellisest, mida tahaksime.

Mina ei ole seda meelt, et see, mis alates viimastest valimistest Eesti ühiskonnas on aset leidnud, on olnud pelgalt tühi tuuletallamine. ACTA-protest ja Silvergate, uued nimed vanades erakondades, valimisliitude esiletõus kohalikel valimistel (tubli tulemus Tallinnas, Tartus kaks nimekirja sees), kaasavad eelarved Kuressaares ja Tartus, Rahvakogu, vähemalt ühe uue erakonna orbiidile tõusmine (Vabaerakond)… Selle kõige taustal on kostnud kodanike hääl. Kodanikuühiskonna hääl.

Mis siis on muutunud, küsivad skeptikud. Jah, näiliselt on kõik vanaviisi ja võimalik, et tuleval kevadel jätkab tõepoolest riigikogus neli erakonda. Kuid jäljed, mida vahepealsetel aastatel toimunu on jätnud, ei kao kuhugi ning võib arvata, et need muutuvad veelgi sügavamaks.