Juhtkiri: mul on minu oma Eesti Vabariik

«Võin ometi kord rahulikumalt hingata. Vastu pidasin. Olen ikka elujõus. Mul on minu oma Eesti Vabariik!» Need read seisavad kirjanik Heino Kiige 2007. aastal ilmunud päeviku vormis dokumentaalromaanis «Vabanemise rõõmud». Kirja on need pandud 20. augustil 1991 ehk täpselt 23 aastat tagasi.

Ülemnõukogu ajalooline otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, mis sama päeva viimasel tunnil sündis, polnud Kiige meelest niivõrd ülev, kuivõrd tundus lihtsalt «ammu õhus olnud asja vormistamisena». Kuid oma väikese riigi de facto taassünni taju pani kirjaniku siiski seda tunnet emotsionaalselt kirja panema.

Mul on minu oma Eesti Vabariik. Kui sageli me sellele mõtleme? Eestis on juba üles kasvanud põlvkond, kellele iseseisev Eesti on sedavõrd enesestmõistetav, et nad saavad oma riiki tunnetada palju kompleksivabamalt. Ja nad tunnetavadki. Eestis on euroopalikud väärtused, meil on sõna- ja arvamusvabadus. Saame Euroopa Liidus vabalt liikuda Atlandini välja, meil on võimalused omandada haridust ja teha tööd eri riikides.