Hardo Pajula: õpetlaste jumalariik

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Matvei Pavlitšenko oli seakarjus. Revolutsioonisegadikus punaseks kindraliks tõusnud loomakasvataja ei pidanud 1918. aastal paljuks teha visiit oma endisele mõisahärrale. Kohale jõudes lööb komandör lahti oma päevakäskude raamatu ja loeb härrale ette Lenini väidetava kirja («ehkki ise ei tea lugemisest ööd-päevagi»): «Rahva nimel… ja et tuleviku helgele elule põhja panna, käsin Matvei Rodionõtš Pavlitšenkot mitmesuguste inimeste eluküünal kustutada iseenda heaksarvamisel.»

Kui selles loos midagi iseäralikku on, siis ainult hukkamise meetod: kindral tallab rahvavaenlase surnuks. «Kui pauk anda,» räägib seakarjus, «võib inimese ainult kaelast ära saada: mahalaskmisega on talle armugi heidetud ning iseendale asi näruselt kergeks tehtud, mahalaskmisega inimese hinge sisse ei pääse, kuskohas see tal on ja kuda ennast välja näitab. Kuid mina, teate, endale armu ei heida, mina, teate, tambin vaenlase otsas tund aega või enamgi veel, mina tahan maiku saada, mis elu on ja kuda ta meil on…»

Vene dissident Andrei Sinjavski ilmestab oma perestroika ajal läänes ilmunud mõtlemapanevas raamatus «Nõukogude tsivilisatsioon: Kultuuriline ajalugu» selle Isaak Babeli «Ratsaarmeest» pärit jutustusega oktoobrirevolutsiooni kirglikku faasi. Ekspluataatorite surnuks trampimisega kinnitab Pavlitšenko seakarjustele antud piiramatut võimu ning annab sellele lisaks veel ka religioosse mõõtme: mõisahärra jaoks on kindrali visiit viimseks kohtupäevaks, timuka jaoks uue maailma sündi kuulutavaks apokalüpsiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles