Matvei Pavlitšenko oli seakarjus. Revolutsioonisegadikus punaseks kindraliks tõusnud loomakasvataja ei pidanud 1918. aastal paljuks teha visiit oma endisele mõisahärrale. Kohale jõudes lööb komandör lahti oma päevakäskude raamatu ja loeb härrale ette Lenini väidetava kirja («ehkki ise ei tea lugemisest ööd-päevagi»): «Rahva nimel… ja et tuleviku helgele elule põhja panna, käsin Matvei Rodionõtš Pavlitšenkot mitmesuguste inimeste eluküünal kustutada iseenda heaksarvamisel.»
Kui selles loos midagi iseäralikku on, siis ainult hukkamise meetod: kindral tallab rahvavaenlase surnuks. «Kui pauk anda,» räägib seakarjus, «võib inimese ainult kaelast ära saada: mahalaskmisega on talle armugi heidetud ning iseendale asi näruselt kergeks tehtud, mahalaskmisega inimese hinge sisse ei pääse, kuskohas see tal on ja kuda ennast välja näitab. Kuid mina, teate, endale armu ei heida, mina, teate, tambin vaenlase otsas tund aega või enamgi veel, mina tahan maiku saada, mis elu on ja kuda ta meil on…»