Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2014/08/28/3306739t1hee36.jpg)
Justiitsminister Andres Anvelt ootab kõigi inimeste ettepanekuid avalikus kohas napsitajate korralekutsumiseks.
Ühiskondlikus vastutuules purjetav avalikus kohas alkoholi pruukimise uus kord läheb ülevaatamisele ja üks võimalus on anda igale linnale õigus oma reeglid luua.
Justiitsminister Andres Anvelt, viimasel ajal kõlab aina rohkem küsimus, miks selline seadus üldse vastu võeti. Kust praegune segadus alguse sai?
Korrakaitseseadus hakkas elama oma elu juba 2007. aastal ning 2011. aastal, vahetult enne eelmise riigikogu [ametiaja] lõppu, päris viimastel päevadel see ka vastu võeti. Seadus jõustus selle aasta 1. juulil. Aga tuleb teha oluline vahe – korrakaitseseadus tervikuna on ääretult mahukas ja see säte, mis on praegu probleemi tekitanud, on n-ö ainult nööp pintsaku küljes.
Korrakaitseseaduse mõte iseenesest on liikuda nõukogude avaliku korrakaitse süsteemilt üle läänelikule korrakaitsesüsteemile, kus esikohal on inimese subjektiivne õigus ja selle kaitse. Selle alla käib ka see, et alkoholi tarbimine on inimese õigus. Kui ta sellega kedagi häirib, siis on teiste õigus häirimine lõpetada. Kutsuda politsei, kutsuda ise häirijad korrale.
Lääneliku mõtlemise järgi pole meil see seadus toimima hakanud.
Meil tekkis olukord, kus üks väike osa ühiskonnast tundis ennast justkui kammitsatest vabastatud. Enamik kindlasti mitte. Tegemist on tõesti käputäie inimestega ja enamik meist ei kiida praalivat avalikku joomist heaks. Aga usun, et väga paljud meist on näiteks metsa ääres, mis on ka avalik koht, pärast metsa- või heinategu lubanud enesele külma õlle...
Seda on ikka tehtud, ka enne seadust.
Jah, mis sisuliselt tähendas, et me tegelikult rikkusime seadust. Tuleb sellest aru saada, et me kõik rikkusime varem seadust, ka korralikud inimesed.
Käputäie lärmakate pidutsejate tõttu on tekkinud kogu seadusele vastakas taustafoon. Julgen öelda, et väga väike osa ühiskonnast tõlgendas seadust nii, et nüüd peab avalikus kohas alkoholi tarbima.
Et see pole vabadus, vaid kohustus?
Just. Vaadates praegust pilti, ütlen elupõlise demokraadina, et mina usun inimeste korrektsusesse ja sellesse, et enamiku asju reguleerivad inimesed ise ilma seadustetagi oma käitumises, oma lugupidamises teiste vastu.
Aga see reaktsioon, mis ühiskonnas tekkis, noh... See ei olnud ettearvamatu, aga see on läinud kindlasti üle võlli. Oma roll oli meedial, mis on ühtpidi hea, et ta tõi vabadust kohustusena võtnud inimesed teravalt esile. Ja ma annan enesele aru, et mina justiitsministrina kannan vastutust selle eest, et kui sel teemal on tekkinud ühiskonnas konflikt, siis tuleb see maandada.
Iseenesest mulle sugugi ei meeldi see, et väga väikese osa vastutustundetute inimeste pärast tuleb piirata enamiku inimeste õigusi, aga midagi ei ole teha. Me peame mõtlema, kuidas luua olukord, kus ühiskonna enamus oleks rahul.
Seitse aastat tagasi lustisid toona Rein Langi juhitud justiitsministeeriumi ametnikud eelnõu seletuskirjas: «Laialt levinud arusaam, et avalikus kohas alkoholi tarvitamine või koguni joobes viibimine on keelatud, on silmakirjalik ja täiesti kokkusobimatu õhtumaise tsivilisatsiooniga, kus mõõdukas alkoholitarbimine on sotsiaaladekvaatne teguviis.» Me ei ole selleks ikka veel valmis.
Jah, paraku on näha, et me ei ole valmis. Aga me tahame olla valmis. Ja suur osa ühiskonnast ongi valmis. Arvan, et siin on ka nõukogude taaka. Mäletame ju, et Mihhail Gorbatšov proovis hirmsasti keelata alkoholi tarbimist, aga tegelikult hakkas joomine hoopis kasvama.
Teine asi on see, et me pole harjunud joomist kui probleemi märkama. Et kui enne joodi poe taga, siis nüüd tehakse seda poe ees. Tegelikult pole ju neid inimesi juurde tulnud, lihtsalt nad on tulnud, paha sõna, urgudest välja.
Ning ajada nad nüüd teistpidi tagasi urgu ja kaotada probleem silme eest? See pole lahendus. See on sotsiaalne, mitte juriidiline probleem. Ühegi seadusega joomist ära ei keela.
Pikka aega on koostatud riiklikku alkoholipoliitikat, nn rohelist raamatut, mis viitab kõigele muule kui avalikule pummelungile.
Roheline raamat võitleb sotsiaalse probleemiga. Juriidikaga seda ei lahenda. Juriidiliselt seaduse tagasipööramisest pole selles võitluses kasu. Aga me peame tegema kõik, et saavutada ühiskonnas tasakaal.
Seadusloome tegi väga suure murrangu just 2011. aastal, kui võeti vastu hea õigusloome tava. Tekkis kohustus avalikult seadusi kooskõlastada, avalikult suhelda kõigi huvigruppidega.
Olen vaadanud meie ministeeriumi andmebaasis sellele seadusloole tagasi ning on näha, et vastuseis oli omal ajal väga suur. Linnade liit oli vastu, Tallinn ja Tartu olid vastu, põllumajandusministeerium oli näiteks vastu.
Vastasseis oli tõesti suur. Aga kas me mäletame sellest midagi? Ei. Kuna suurt diskussiooni ei olnud. Tegelikult tehti aruteluga algust alles nüüd, pärast 1. juulit.
Nüüdseks on arutelu muutunud iga linna või valla omapoolseks tõlgenduseks: Elva keelaks üldse joomise, Tallinn ja Pärnu lubaks alkoholi tarbida vaid teatud kohtades.
Kõik need lahendused on ebaseaduslikud, sest seadus on olemas ja see on ülimuslik ka kohalikele omavalitsustele. Seadus paneb paika absoluutkeelu näiteks ühistranspordis, lasteasutuste läheduses. Seaduses on kirjas ka kaalutlusõigus, kus kohalik omavalitsus saab ise otsustada. See puudutab terviseradu ja näiteks laste mänguplatse.
Paika on pandud selge määratlus, kus võib kaaluda keeldu. Kusjuures see klausel toodi sisse alles tänavu veebruaris, kui riigikogu hääletas enne seaduse jõustumist veel rakendussätteid. Alles siis! Sest 2011. aasta kooskõlastusringil, mil ka kohalikud omavalitsused pakkusid need piirangud välja, ütles justiitsministeerium, et seda pole vaja.
Kas keegi ei osanud ka veebruaris probleemi ette näha?
Ei. Tundus, et mõistlikud piirangud on paika pandud. Aga olukord muutus.
Mind panid praegu tegutsema ja seadust üle hindama kaks asja: esiteks see, et võib hakata vohama seadusetus. Sest kui täna ütleb üks kohalik omavalitsus, et talle ei meeldi üks või teine seadus, siis ühel hetkel võivad Tallinna või Võru inimesed öelda, et neile ei meeldi ka makse maksta.
See seadus ülepolitiseeriti. Seadus on aktiivse poliitika osa siis, kui on tegemist eelnõuga, kus opositsioon ja koalitsioon saavad vaielda. Kui seadus on vastu võetud, siis tuleb seadust täita. Me ei ela anarhias, kus igaüks saab öelda, et «see seadus mulle lihtsalt ei meeldi».
Tallinn elab anarhias – linnavõim otsustas, et juua võib ainult Kadriorus ja Toompeal. Ehk järjekordne poliitiline võitlus riigiga.
Tallinn käitub ebaseaduslikult ja loomulikult on see osa poliitilisest võitlusest. Nad ütlesid, et las Toompeal ja Kadri-
orus joovad need, kes selle seaduse vastu võtsid.
Tuleb arvestada sellega, et meil on pealinn täis vabaõhukohvikuid, kus juuakse samuti alkoholi. Ärimees Nossov võib ju viieeurost õlut endale lubada, aga vaene tudeng Juhan ei tohi posti taga odavamat poest ostetud õlu juua.
Tallinna puhul on väga suur osa äril: need kesklinna suurte tänavate ääres asuvad müügikohad maksavad linnale renti. See on linna maa. Seal on ka hoopis teised huvid mängus.
Mis te edasi teete?
Võtame selle konkreetse osa seadusest uuesti ette. Meil oli 16. septembriks välja kuulutatud ümarlaud, aga omalt poolt soovin teha midagi nüüd ja kohe. Seepärast ootan kuni 10. septembrini justiitsministeeriumi aadressile info@just.ee kõigi inimeste arvamusi, et need enne ümarlauda läbi analüüsida. Siis vaatame, mis edasi teha. Kas täielikult tagasi pöörata või on teisi lahendusi.
Näiteks milliseid?
Näiteks kas anda kohalikele omavalitsustele täielik luba ise reguleerida. Või siis riik kitsendab veelgi seda ringi, kus tohib avalikult alkoholi tarbida.
Või maailma näide: alkoholi võib tarbida avalikus kohas, aga pudel peaks olema paberkotis. Või lubatud on ainult lahja alkohol. Või alkoholi võib avalikus kohas tarbida ainult teatud kellaaegadel.
Need on lihtsalt mõned näited.
Seda seadust on nimetatud ka silmakirjalikkuse etaloniks, kuna keegi ei jaksa niikuinii kontrollida või tuvastada, kas inimene on häirivalt purjus või mitte.
Aga see ongi euroopaliku ühiskonna mõte, milleks me vist kahjuks pole veel valmis, et kodanikud on esimesed, kes kontrollivad avalikku korda. Ehk nad kutsuvad vajadusel politsei välja. Muide, kui suurele osale Eestist tuli see seadus üllatusena, siis politseid on sel teemal aastaid ette valmistatud.
Aga peamine mõte ongi anda inimestele endile reaalne kontroll igapäevaelu ja ümbritseva üle. Vabaneda nõukogude aja raamidest, mil pidi teada olema, kuidas ärkad, kus elad ja kuidas tööle lähed. Inimesed peavad olema vabad.
Ütlen veel kord: seadusel on hea, demokraatlik eesmärk, aga kehv teostus. Konflikt tuleb maandada. Kuulan ära kõik osapooled ja kui enamik soovib muutusi, siis edasine on riigikogu otsustada.
Üks on kindel – me ei tohi laskuda paanikasse ja emotsiooni, et seadusi võetakse sõrmenipsuga vastu ja sõrmenipsuga ka tagasi.
Kutsun üles inimesi järgima seda ja teisi seadusi. Aga kui tarvitate alkoholi, siis ärge tehke seda väljakutsuvalt. Ja häirimise või ohu korral ei tohi karta ega häbeneda pöörduda politsei poole.
Reageeringud uue seaduse jõustumisel järel
• Peaminister Taavi Rõivas: seadus ei tolereeri avalikus kohas lausjoomist
• Elva linn otsustas keelata avalikus ruumis alkoholi tarbimise
• Pärnu: avaliku alkoholitarbimise lauskeeluga kaasnegu piknikualad
• Seadus ei keela ka avalikult odekolonni juua
• Riigikogu saadik Tõnis Kõivu soovitus: rääkige joodikuga!
• Politseiameti Lääne politseiprefekt Priit Suve: lauskeelu asemel võimu juurde meile kõigile
• Karskusliit: seadus tuleks tagasi võtta
• Tallinn saadab avalikus kohas joojad Toompeale ja Kadriorgu
Allikas: postimees.ee