Rahapuudus pitsitab loomade varjupaikasid

Koerad loomade varjupaigas. Foto: Liis Treimann

Omavalitsuste vähenenud toetused ja lemmikutest loobuvad inimesed on pannud mitu Eesti kodutute loomade varjupaika raskesse seisu. Niisuguse olukorra jätkudes peavad varjupaikade töötajad hakkama oma hoolealuseid magama panema.

Viljandi, Pärnu, Võru, Valga ja Virumaa kodutute loomade varjupaikasid haldava Varjupaikade MTÜ juhi Triinu Priksi sõnul kärbiti näiteks Viljandi linnas selle aasta hakul varjupaigale eraldatud summat 20 protsendi võrra. «Kuigi juba see raha, mis me varem saime, oli alla toimetulekumiinimumi,» lausus Priks.

Seni on varjupaigad suutnud toime tulla tänu annetustele, kuid ka need on majanduskriisi tingimustes kokku kuivanud. Samuti soovib järjest suurem hulk inimesi rahalises kitsikuses väiksemasse kodusse kolides oma lemmiku just varjupaiga hoolde jätta.

Võrreldes eelmise aasta teise poolega on mittetulundusühingul kasutada ühe looma kohta keskmiselt kolmandiku võrra vähem raha.

Olukorda raskendab tõik, et paljud omavalitsused pole varjupaikadega lepinguid sõlminud. See tähendab, et nendest kohtadest pärinevate loomade ülalpidamiskulud peab varjupaik täielikult ise katma.

«Teoorias ei tohiks me neid loomi vastu võtta, aga me oleme nagu oleme,» nentis Priks. «Kui me selgitame inimesele olukorda, siis tavaliselt hakkavad nad kas nutma või siis hoopis sõimama,» kirjeldas ta.

Kohalikel omavalitsustel, kellega on lepingud sõlmitud, on kohustus iga looma toidu ja peavarju eest varjupaigale toetust maksta vaid esimesed 14 päeva. Pärast seda tuleb edasised ülalpidamiskulud leida varjupaigal endal või loomad hukata.

Suurem lootus leida endale kiiresti uus kodu on koertel ja steriliseeritud loomadel. «Ent ka operatsioonid maksavad,» tõdes Priks.

Hoolimata raskustest üritavad varjupaigad tema sõnul loomi elus hoida siiski nii kaua kui võimalik. «Ükskord oli meil üks kass, kes isegi peale kaheaastast ootamist endale lõpuks kodu leidis,» tõi varjupaikade juht näite.