Rein Veidemann: Arvo Pärdi tekst

Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Täna on Arvo Pärdi sünnipäev. Eesti helilooja, kelle loomingu esitamissagedus maailmas on võrreldav kanooniliste klassikateoste ettekannetega. Üksteist korda nimetatud Grammy auhinna  kandidaadiks  ja kahel korral ka selle laureaat.

 Neist viimane, 2013. aastal saavutatud n-ö täispangana: «Aadama itk» kui parim praegusaegne heliteos ja parim koorimuusika esitus. Loovisik, kelles on ühinenud pühamehe alandlikkus, matemaatiliselt puhta ilu taotlus, sõnumi lihtsus ja selgus, mõtleja ning hingestaja. Mees, keda ei ümbritse tähelepanu üksnes  ümmargustel tähtpäevadel – nagu tunnustuse jagamisega kitsidel eestlastel üldiselt kombeks –, vaid kelle loomingule võiks mõelda iga jumala päev. Nargenfestivali raames täna lõppevad Pärdi päevad peaksid iga aasta septembri algul kujunema muusikaliseks sündmuseks Eestis. Tuleval aastal, mil Arvo Pärt jätab seljataha elutee 80. verstaposti, võtab see ilmselt veel suurema mõõtkava.

Arvo Pärdi inspiratsiooni allikaks on tekst (jutustus, palve, itk, legend, pihtimus). Aga ütleksin, et ka tekst kultuurisemiootilises mõttes, elav kude, mis võib võtta erineva kuju ja väljenduse, ent seob meid ometi ühtmoodi mingi olulise sõnumiga nagu iga tähendamissõna. Olen minagi Juri Lotmani vaimus näinud tekstis vaimset tuiksoont, mis levitab ja võimendab tähendusi. Ent tsiteerigem Arvo Pärti ennast  «Aadama itku» saatekirjutises: «Tekst on meist sõltumatu. Igaüks vajab oma aega tema juurde jõudmiseks. Põrkumine tekstiga leiab aset siis, kui teksti ei käsitleta enam kirjandus- või kunstiteosena, vaid viitamiskoha või mudelina.»