Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/08/26/68793t1h03bc.jpg)
Läänemaal Matsalu looduskaitsealal, kus suur maantee juba kaugele jääb ja käänulist kruusateed merepiir pitsitama hakkab, asub Puise nina paradiis, kus Postimeest tervitab Nina talu peremees Indrek Jõgisoo.
Kalamees, ärimees, talumees ja peremees Indrek meenutab oma olemuselt Tammsaare Indrekut. Täis töötahet ja heas mõttes eestlaslikku jonnakust.
«Ma olen siin, ei ole mõtet raha telefoniarve peale kulutada,» hüüab peremees Indrek juba kaugelt, enne kui ajakirjanikud enda kohalolekust teada jõuavad anda. «Siin tunneb kohe ära, kes on kes,» lisab ta naljatledes.
Laud värskes õhus on juba kaetud ja nagu mereäärsele piirkonnale kohaselt, kargab esimesena ninna suitsutatud ahvena lõhn. Vanasse kalakombinaati kohandatud talu on kui kuskilt mujalt maailmast.
Närvirakke säästev kodu
Suured robustsed kalakombinaadi hooned on kohandatud küll kõrtsiks, küll käsitöömajaks. Vanas madalas telliskivihoones elavad talvel näiteks lambad, kes suvisel päeval eemal niidu peal ringi jalutavad.
On Indrek töötanud ka pealinnas ja veel mujalgi Eestimaal, ent Puise nina paradiis on jäänud siiski kõige südamelähedasemaks.
Omal ajal isaga maale kaasa tulnud Indrek rajas ka oma kodu mere äärde ja linna enam ei kippunud. Ausalt öeldes oleks ka patt sellisest paradiisist ja luksusest loobuda. «Võiks ju sõita ka Tallinna tööle, aga ma ei näe sellel mõtet,» räägib ta. Raha teeniks küll rohkem, ent rahu ja närvirakud maksavad tema sõnul enam.
Indrek räägib pikalt kalameeste elu rõõmudest ja muredest. Illegaalpüügist ja rikastest ärikatest, kes nahaalselt palju kala ära on hävitanud. Kalalkäimine mehe sõnul enam ära ei tasu, sest esiteks pole enam midagi püüda ja teiseks on hinnad väga madalad.
Selle asemel peab ta oma väikest kalamehetalu ja Haapsalu lähedal bensiinijaama. Lisaks on ta Läänemaa Kalurite Ühingu esimees, kus võitleb mitmete kalameeste muredega. «Muresid on palju,» märgib Indrek. Rahamure kimbutab kõiki ja praegu on suureks mureks väikesadama ehitus ja uute paatide muretsemine.
Kibekiire askeldamine
Orienteerumine on endisel kalakombinaadi suurel maa-alal pisut keeruline, sest koht on suur ja ühesuguseid kalatööstushooneid palju. Sadamas kõiguvad lainete loksumise taktis vees väikesed, juba aegu näinud kalapaadid.
«Siin on meil kaks päästepaati, mis nüüd tuleks korda teha,» näitab Indrek eemale kahe oranži paadi poole. «Ega raha ole enam nii palju, et jõuaks uusi osta ja saame hakkama ka olemasolevatega.»
Veidi eemal seisavad suured telliskivist ehitatud vanade kalakombinaadi hooned. «Siin töötab meil virk vanaema Silvi,» jutustab Indrek käsitöötoas. Ruumi ei ole toas ei istuda ega astuda. Seinaääred on tikitud ja heegeldatud salle täis ning eemal nurgas ootab kangastelgedel kudumist veel värviline kaltsuvaip.
Madalas ja kaunis hämaras hoones on vanaemal parajasti kibekiire aeg. «Kas keegi oskab neile öelda, et see sall maksab 300 Eesti krooni,» palub Silvi abi, müües rootslastest vanaprouadele oma käsitööd. «Ja mis see number on?» küsis ta edasi. «Ilma prillita enam ei näe ja prill kisub ka juba viltu.»
Puise Nina talu kõrts rabab oma kodususega. Laes ripuvad vanad kalavõrgud ja puupingid on kaetud pehmete nahkadega. Valdavalt beežikas ja meresinises kõrtsitoas maalivad kunstilaagrisse tulnud tüdrukud akrüülvärvidega merevaateid.
Jah, Puise nina paradiisis käib kibekiire elu.
Vahepeal ilmutab ennast ka Puise nina peremehe küljeluu Leili Jõgisoo, kel käed pidevalt tööd täis. Turistidest külaliste grupil oli käes õhtuoote aeg – suitsuahven ja koduõlu. «Ega siin muudmoodi saagi, varsti peab rulluisud ostma,» naljatleb perenaine ja kaob jälle.
Kõigi argimurede kiuste on Jõgisoo rahvas oma talus rahulik ja õnnelik. Ka külalistele mõjub koht kui paradiis. Argipäeva mured kaovad kui vits vette ja asenduvad teotahte ning uute värskete mõtetega. «Nojah, aga tuleb ju osata elada nii, et lõpuks olla rahul sellega, kuidas elanud oled,» ütleb Indrek.
See lugu lõpetab «Üllatava Eesti» lugudesarja, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendasid lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal oli Postimees Läänemaal.