Tom of Finlandi margiseeria ilmumine võiks Eestis eelkõige teha õnnelikuks kõikvõimalikud kapinatsid, Sinimägede fetišistid ja muidu militaristid, sest kunstniku algne fiksatsioon, «kunstitung» manifesteerus just II maailmasõja ajal. Tollal veel Touko Laaksoneni nime kandnud mees teenis nimelt ohvitserina Soome armees ja armus nendega liidus olnud natside (univormi) elegantsi ja ilmselt ka militaarsete alluvussuhete sadomasohhistlikku rituaali.
Tom of Finland lõi oma piltidel igavese alliansi sadomasohhistliku ning übermacho homoerootika ja natsiesteetika vahele, pidades seetõttu ka terve elu tõrjuma süüdistusi natsismis. Talle kuulub legendaarne eneseõigustus: «Oma joonistustes ei avalda ma poliitilisi ega ideoloogilisi seisukohti. Ma mõtlen üksnes kujutisest endast. Kogu natside filosoofia, rassism ja kõik see on mulle vastik, kuid loomulikult ma joonistasin neid ikkagi – neil olid ju kõige seksikamad univormid!»
Selle esteetika-üle-eetika-suhtumise pärast on tema loomingut põhjusega kritiseeritud, eriti on seda teinud radikaalsema ja poliitilisema feminismi esindajad. Kuid just selles, et ta ühendas militaarse macho-kuvandi homoerootikaga, peitub minu meelest ka tema loomingu subversiivne jõud, sest see õõnestab heteronormatiivset mehekuvandit. Testosteroonist pungil lihaselised mehekehad, mida hindasid nii antiikmaailm kui ka totalitaarsed režiimid ja loomulikult ka lääne popkultuur, väänlevad Tom of Finlandi (kujutlus)piltidel monstroossete kürbade otsas homoseksuaalsetes naudingutes.
Baikeriesteetika, mille Laaksonen samuti kaaperdas ja nihestas tublisti kuvandit «naiselikult» allaheitlikust homomehest ja asendas selle ulja ja lihaselise nahkmehega. Atleetliku homoerootilise mehekeha fetiš ulatub muidugi juba Antiik-Kreekasse, mis eriliselt väärtustas meestevahelist sõprust ja ka seksuaalsuhteid sõjaväljal, mis seltsimehed sellises eriolukorras eriliselt kokku liitsid.
