Hardo Pajula: suur krediidi­katse

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Me oleme saanud osa enneolematust ajastust, mis on nüüd tõenäoliselt lõpule jõudmas,» kirjutas endine investeerimispankur James Macdonald kolm aastat tagasi ilmunud artiklis «Elu pärast võlga», «kogu seda epohhi võiks nimetada «suureks võlaeksperimendiks».» USA võlalage puudutava kriisi haripunktis ilmunud kirjutises juhtis Macdonald haritud avalikkuse tähelepanu suure krediidikatse kolmele koostisosale.

Eksperimendi esimeseks sambaks oli Keynesi õpetus. Enne «Hõive, intressi ja raha üldteooriat» oli riigilaenudel üksnes kaks laialdaselt omaks võetud põhjust: sõdade ja suurte infrastruktuuriprojektide rahastamine. Keynesi majandusteooria andis valitsusele sootuks uue mandaadi. «Uues kõnepruugis ei tähistanud eelarvepuudujääk enam laenuvõtmist, vaid ostujõudu forsseerivat raamatupidamiskannet,» kirjutab Macdonald.

Eelarvedefitsiit kasvas reipalt edasi ka pärast seda, kui 1970. aastate stagflatsioon keyneslusesse esimese tõsise mõra lõi. Selleks ajaks oli terve inimpõlve väldanud heldekäeline fiskaalpoliitika loonud selle jätkumisest huvitatud võimsad huvigrupid. Pea kõik lääneriigid seadsid pärast sõda sisse solidaarsusprintsiibil rajaneva pensionisüsteemi. Paraku oli kõikide nende skeemide väidetav ühismeel tublisti järeltulijate vastu viltu, sest endale prisked pensionid kokku hääletanud põlvkonnad asetasid tulevastele generatsioonidele üha rängema koormise.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles