Kolmapäevane «Pealtnägija» jutustas kurva ja traagilise loo, mille keskmes on 8-aastase tüdruku hukkumine ning sellele järgnenud sündmuste jada vanemate ja kooli vahelises suhtluses.
«Pealtnägija»: lapse hukkumine ajas vanemate ja kogukonna suhted tupikusse
18. september 2014, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest valusast asjast rääkides ei otsinud telesaade niivõrd süüdlasi, kuivõrd esitas küsimuse – kui valmis on koolid ja kogukonnad saamaks hakkama kriisidega, kui juhtub midagi nii mõeldamatut ja traagilist, vahendab ERR Uudised.
Mullu novembris Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi 2. klassi tüdruku Andra Mägiga juhtunud tragöödia närib ühte pealtnäha idüllilist pere ja väikest kogukonda nii, et rahulik kooselu tundub veel kümme kuud pärast õnnetust pea võimatu. Päev, mis muutis kõik, oli läinud aasta 6. november. Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi algklassid läksid Pärnusse teatrisse. Toona kolmanda lapse ootel seitsmendat kuud rase ema Ave sõidutas tütre kooli, nagu ta seda varem kümneid kordi oli teinud.
Andra õpetaja ei soovinud juhtunut kaamera ees meenutada ja kirjeldas edasisi sündmusi «Pealtnägijale» kirjalikult: «Etendus oli meeleolukas ja lõbus. Lapsed olid bussis pärast etendust vallatud ja elevil.» Viimast tõestavad ilmekalt ka koduteel bussis tehtud mobiilisalvestised. Ainus ootamatus kõige juures oli, et teatris läks kavandatust kiiremini ja buss alustas tagasiteed Pärnust 45 minutit varem. «Ares hüüdsin lastele, et hakake vanematele helistama, et nad teaksid vastu tulla. Kas Andra vanematele helistas, ei pannud ma tähele, kuid kui lapsed Urke peatuses püsti tõusid, tõusis ka Andra ja ütles, et läheb maha.»
Ema ei teadnud sellest midagi ja sõitis samal ajal tütrele järele kooli, mis asub teises suunas, kodust umbes viie kilomeetri kaugusel. «Ootasin kooli juures, ootasin rahvamaja juures, ootasin bussijaamas, no ei ole! Ei ole bussi, ei ole ühtegi õpilast, mitte kedagi, mitte kusagilt. Lõpuks oli kell pool seitse, kui ma helistasin Andra ühe klassiõe emale, küsisin, kus lapsed on? Tema ütles – aga lapsed on ammu kodus!,» meenutas ta.
Saanud teada, et laps läks Urkes maha, kihutas Andra sinna. Kui ta Halinga teeristis vilkureid nägi, oli talle kõik selge.
Andra isa Andrus Mägi, kes on elukutselt tee-ehitaja, oli tol hetkel komandeeringus Ida-Virumaal ja kihutas teisest Eesti otsast sündmuspaigale. Kuivad faktid on, et Tallinnast 103 ja Pärnust 26 kilomeetri kaugusel asuvas peatuses püüdis 8-aastane novembriõhtul üksi teed ületada ja talle sõitis otsa 44-aastase mehe juhitud Seat Alhambra. Uskumatu seik seejuures on, et Andra isa ehitas omal ajal sama bussipeatuse, kus tütar hukkus.
Isa leiab, et see peatus ei olnud lapsele bussist mahaminemiseks õige koht. Õnnetuspaigast jääb koduni ligi neli kilomeetrit, sinna tuleb minna mööda kruusateed läbi metsa. Tagatipuks on kahes kohas suured koerad, kes võivad ka täiskasvanule hirmu nahka ajada. «Oma elu jooksul ta ei ole ühtegi korda siin jalgsi käinud,» ütleb isa.
Miks tuli teise klassi tüdruk maha peatuses, kust ta kunagi polnud koju käinud ja kus ema ei oodanud – selle üle murravad kõik tagantjärele pead. Ema Ave oletab, et Andra vaatas, et teised lapsed lähevad maha ning otsustas koos nendega bussist väljuda.
Kui vanemad arvavad, et tüdruk väljus vales kohas eksikombel, siis õpetaja sõnul küsis Andra konkreetselt maha just selles peatuses. «Kuna vanemad ei olnud minuga kokkulepet sõlminud, ei osanud ma arvata, et laps ei või seal väljuda. Et Andra maha küsis ja seal väljus, võivad tunnistada õpetajad, kaasas olnud lapsevanemad ja lapsed.»
Isa tegi ise detektiivitööd, leidis üles konkreetse bussijuhi ja sai kätte sõidumeerikud, kust on tema sõnul selgelt näha, et õpetaja jutt ei klapi.
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi poolt tegeleb valusa looga teoloogiat õppinud sotsiaalpedagoog Joel Pulk, kes nendib, et vanemad ja klassijuhataja oleksid võinud täiendavalt omavahel suhelda. Suhtlus, igas mõttes, on tema sõnul selle tragöödia võtmesõna ja selleks ei olnud kool kõigist pingutustest hoolimata piisavalt valmis. Pärnu kriisiabikeskuse psühholoogid suhtlesid pere, õpetaja ja lastega. Koolis toimus leinaaktus, joonistati pilte Andra mälestuseks ja pandi lehte kaastundeavaldus, aga perega oli sein ees.
«Perekonnaga üritas suhelda õpetaja, klassijuhataja, aga see ei õnnestunud,» ütles Pulk. «See tragöödia oli nii ehmatav, et ei osanud õieti iseenda ja klassi lastegagi hakkama saada. Ei osanud kuidagi otsida sidet vanematega. Kohtudes küsisin, kuidas neil läheb, siis vastasid, et ei taha sellest rääkida. Mõtlesime, mida ja kuidas lastega saaks teha asju, mis oleks vanematele vastuvõetav. Nad keeldusid meie pakkumistest ja arvasid, et see on haavale soola peale raputamine.»
Ave Mägi sõnul ei olnud ta kohe pärast õnnetust valmis kooli esindajatega näost-näkku kohtuma, kuna ootas kolmandat last. «Mul oli enda tervis ja lapse tervis esmatähtis. Leidsin, et anname natukene aega, aga need asjad läksid, käärisid. Ja käärivad siiamaale.»
Nii kooli direktori, õpetaja kui ka sotsiaalpedagoogi jutust jääb kõlama, et pere elab leina välja sellega, et keskendub süüdlase otsimisele. Kool omakorda ei oska pakkuda varianti, kuidas pinge maandada. Pere ütles konkreetsetele abiettepanekutele ära, aga hiljem süüdistas kooli ja valda huvipuuduses. Suhted on läinud nii hapuks, et hukkunud tüdruku isa käib kooli ja valla esindajatega vestlusi pidamas diktofoni või lausa kaameraga.
Vanemad peavad suurimaks süüdlaseks just õpetajat. 40-aastase staažiga õpetaja seevastu räägib kohtumistel pisarsilmi, et elab seda kõike raskelt üle, ehkki ei mööna, et oleks midagi valesti teinud. Kumbki pool on hädas ja kõigist on inimlikult kahju.
Andra isa on seisukohal, et õpetaja koos koolidirektoriga peavad avalikult vabandust paluma ning ametist lahkuma. Andrus Mägi lükkab tagasi vastaspoole seisukoha, et ta on leinas oma süüdistustesse kapseldunud. «Meil on lihtsalt vaja, et õpetaja koos direktoriga vastutaksid oma töö eest.»
Õpetaja arvates on tema süü selles loos see, et ta ei osanud leinavate vanematega suhelda. «Ma ei tea praegugi, kes oleks pidanud ja osanud leinavate vanematega tegelda. Nad on oma leinas leidnud lohutust süüdlase süüdistamisega. Kokkusaamistel isaga direktori kabinetis ja mujal olen pidanud taluma ähvardusi, alandusi, väljapressimist ja minu pere vastu suunatud tapmisähvardusi. Ma tahaksin, kui vähegi oskaksin, aidata neid vanemaid. Aga kuidas?»
Kaks kuud pärast õnnetust sündis perre poeg, kes oma õde iial ei näinud. Lilled Andra hukkumispaigas pole ligi kümne kuu jooksul närtsinud, sest pere hoiab seda omamoodi mälestuspaigana. Asi on nii poolik, et tüdruku tuhastatud jäänused pole isegi veel mulda sängitatud ja ema sõnul seda ka ei tehta enne, kui lõpplahendus käes. Kui midagi on muutunud, siis vähemasti see, et kool muutis kodukorda ekskursioonidel.
Selles loos on palju delikaatseid detaile, millest «Pealtnägija» rääkida ei saanud, aga veel kord – saate tegijate kaastunne kõigile. Just eelmisel nädalal lõpetas prokuratuur kriminaalasja tüdruku alla ajanud autojuhi suhtes, sest tema tegevuses ei leitud midagi seadusevastast. Küll aga läheb kriminaalasi edasi kooli ja õpetaja võimaliku vastutuse osas surmaga lõppenud intsidendis. Prokurör Helga Adamsoo pikemat selgitust sel teemal saab kuulata «Pealtnägija» kodulehel. Mägide pere on juba teatanud, et kavatseb autojuhi õigeks tunnistamise vaidlustada.