Õigus armastusele

Mihkel Kunnus
, Semiootik ja kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Foto: Pm

Igatsus Õigluse ja sellega lahutamatult seotud Võrdsuse järele on õhtumaist inimest saatnud nii kaua, kui kultuuriline mälu ulatub vaatama. Õhkas Platon, revolutsioneeris Jeesus ja Prantsusmaa, NSVL.

Ometi on luhtumine olnud selle aate pärisosa, suguvõsadest globaalmajanduseni. Ebavõrdsuse tasemeid on hõlmamatuseni palju, seega keskendun indiviididevahelisele ebavõrdsusele mõnes aspektis. Indiviididevahelise võrdsuse peapostuleerija Jeesuse õpetus oli vähemasti ses mõttes korrektne, et ta ütles, et tema riik ei ole sellest maailmast. Häda ju selles, et bioloogilises elus ei valitse võrdsuse, vaid selle vastandi – erinevuse – printsiip.

Hea ninaga kristlased ja humanistid just seetõttu instinktiivselt jälestavad kõike bioloogiaga seonduvat. Kristlane võib resoluutselt käratada, et inimene pole loom ja määrav on kultuuritasand ning maine ebaõiglus kompenseeritakse surmajärgse superõiglusega. Humanist vidutab silmi, tõstab lõua ja ütleb, et inimene on küll loom, aga seisab loomast kõrgemal ja määrav on kultuuritasand ja seega on ebavõrdsus ja ebaõiglus sotsiaalselt konstrueeritud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles