Kilbi ja mõõgaga. Sajandeid hiljem

Hoobid igast suunast: mõõgahoope pidid rüütlid ohtralt taluma.

FOTO: Albert Truuväärt

Öeldakse, et heal lapsel on mitu nime. Nii saabki raudrüü selga tõmbamise järel Vladimirist Hartman ja Jaanist Barbar. Siis nüpeldatakse üksteist päev otsa mõõkadega, kuni tõmmatakse taas jalga teksapüksid ja ollakse sõbrad edasi.

Võitjad: turniiri võitnud Sõdalaste Koja meeskond linnuseväravas tähistamas.

FOTO: Albert Truuväärt

Külma närviga publik: kuigi võitlus kippus areenilt väljuma, nautisid julgemad pealtvaatajad vaatemängu otse võitlusplatsi servas.

FOTO: Albert Truuväärt

Kiivrid ja keelekaste: näo kaitsmiseks kandsid kõik sõdalased eest suletavaid

FOTO: Albert Truuväärt

Kui Tallinnast Tartu poole sõites umbes 30. kilomeetril paremale keerata, võid esimese hooga arvata, et sõitsid ajas tagasi. Tegelikult oled jõudnud ühte iidsesse ja salapärasesse kohta Kose vallas, Pirita jõe kaldal. See muistse atmosfääriga koht kannab nime Viikingite küla.

Muidu võib seda Tallinna külje all peituvat muinaseesti külakest pidada kohaks, kuhu põgeneda tänapäeva kiirest elutempost ja leida veidike meelerahu, ent paar nädalat tagasi olid viikingite külalistel närvid pingul nagu kandlekeeled.

Põhjuseks asjaolu, et selles muidu rahuliku olemisega puhkekülas käis täie hooga halastamatu buhurt. Küsite nüüd kindlasti, et mis see buhurt on. Minul läks seda sõna esimest korda kuuldes kõht tühjaks, sest mõttesse kerkis mõni maitsev roog või magustoit. Tegelikult jääb asi toidust kaugele – buhurt on täiskontaktne keskaegne grupivõitlus, kus välguvad mõõgad ja kolisevad raudrüüd.

Ah et mis mõttes täiskontaktne? Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et võitlejad löövad üksteist päriselt ja nii, nagu torust tuleb. Tuleb tunnistada, et olin ettevõtmisest kuuldes esialgu veidi skeptiline, pidades sellist ajaloolist mõõgavõitlust pigem läbimõeldud koreograafiaga tantsuvõistluseks. Ma eksisin. Ja kuidas veel.

Ehtsast rauast mõõgad

Vahitornidega ümbritsetud puidust linnuse väravatest läbi astudes vajub meeletu koguse keskaegse riietuse ja sõjavarustuse nägemisest suu lahti ja silmad löövad särama nagu poisikesel, kes mänguasjapoest oma esimese plastmassmõõga välja on valinud. Ainult et need mõõgad, mida siin kasutatakse, pole plastmassist. Nagu ka turvised, mida mehed kannavad. Ühel korralikul lahinguvalmis mõõgavõitlejal on koormana seljas üle kolmekümne kilo rauda ja nahka. Mehed ei tulnud siia nalja tegema.

Kui muidu võib keskaegset mõõgavõitlust ja varustust suvistel perepäevadel linnustes üle Eesti ikka uudistada, siis selline ametlik meeskondlik turniir on meie kodumaa pinnal esimene. Turniiri korraldab Eesti ajaloolise mõõgavõitluse liit, kes on väiksemaid turniire korraldanud alates aastast 2010, kui tähistati Ümera lahingu 800. aastapäeva.

Reegliteta lahing

Turniiriks on ennast valmis pannud kolm meeskonda: eri klubidest pärit mõõgavõitlejate moodustatud koondmeeskond Sõdalaste Koda, klubi Nordburg esindusmeeskond ning külalismeeskond Lätist. Igas meeskonnas on viis liiget, sest just nagu korvpalliski, võisteldakse ka siin viis meest viie vastu.

Buhurti reeglid on lihtsad. Õigu­poolest neid polegi. Üks on siiski kindel – mõõgaga torgata ei tohi. Põhjuseks tõsiasi, et torgates võib muidu nüriks aetud mõõgaga siiski teisele vigastusi tekitada.

Võitlejate eesmärk on vastased mõõga- või kilbihoopidega pikali maha suruda. Võitjaks tuleb meeskond, kellel on veel viimasena kahel jalal seisev võistleja. Ajalist piirangut ei ole ning see teeb võistluse täisvarustust kandvatele meestele füüsiliselt äärmiselt raskeks.

Turniiri viiakse läbi üsnagi kitsal mulla ja puitlaastudega kaetud puust piiretega areenil, kuhu võistluse korraldaja  esimesed meeskonnad lahingusse kutsubki. Esimesena lähevad vastamisi kohalik Nord­burgi meeskond ja külalismeeskond Lätist.

Võistluse neli kohtunikku arutavad osalejatega veel reeglid üle, ning kuna meestel küsimusi ei ole, võibki lahing alata. Ma ise olen end sisse seadnud ühes vahitornis, kust lahingut ohutust kaugusest hea vaadata. Julgemad passivad otse areeni kõrval, puidust piirde taga.

«Võistlejad, valmis! Fight!» karjub kohtunik ning mõõgavõitlejad hakkavad ettevaatlikult, ent kindlal sammul  üksteise poole kõndima. Ühtäkki – nätaki! Olen keskaegset mõõgavõitlust küll varem siin-seal uudistanud ning mõnda filmigi näinud, kuid see, millise verejanuga Nordburgi ja Läti võitlejad mõõkadega üksteise kõride kallale tormavad, võtab  mind korraks hingetuks.

Armu ei anta

Üksteist nüpeldatakse sellise hooga, et raudrüüdest ja kilpidest lendab rahva sekka pilpaid ja turviste osi.

Mõõkade, nuiade ja kirvestega materdatakse vastaste päid, käsi, selgasid ja jalgu. Kusjuures jalad saavad veel eriti vatti, sest just neid lüües üritatakse vastased pikali saada. Levinud taktika tundub olevat kahekesi ühe vastu võitlemine, nii et üks hoiab vastast kinni, tehes ta kaitsetuks, meeskonnakaaslane aga jagab samal ajal vastasele armutult mõõgahoope.

Needsamad julged pealtvaatajad, kes ennast suure õhinaga kohe lahinguplatsi serva sättisid, on pikemalt mõtlemata põgenenud võitlejatest ohutusse kaugusesse. Ja õigesti tegid, sest ei lähe kaua aega, kuni esimesed võitlejad on paisatud läbi jalajämeduse puitpiirde.

Pärast pikka tasavägist kolmeraundilist võitlust astub võitjana välja Läti meeskond skooriga 2:1. Võitjad saavad nüüd hetkeks puhata, aga läbipekstud Nordburgi meeskond peab pärast pisukest hingetõmbeaega astuma võitlusesse juba järgmise meeskonnaga.

Ka Nordburgi ja Sõdalaste Koja võitlus on tasavägine. Lausa niivõrd, et esimesed kaks raundi lõppevad viigiga. Siiski võtab võidu lõpuks Sõdalaste Koja meeskond, kelle seast jääb silma üks võitleja. Nurgelise ristkülikukujulise kilbi ja lühikese mõõgaga mees, kelle nime pealtvaatajad väsimatult karjuvad. «Barbar! Barbar! Barbar!» juubeldavad nad.

Barbar, igapäevaelus tuntud kui Jaan Murumets, on Sõdalaste Koja ja ühtlasi ka Eesti rahvusmeeskonna esivõitleja. Mõõgavõitluse kogemust on Barbaril viis-kuus aastat. Alustas ta duellandina ehk kahevõitlejana, aga juba kolm aastat tagasi leidis enda jaoks meeskondliku mõõgavõitluse.

Turvise on Barbar saanud jupp jupi haaval siit ja sealt. Kiivri tellis ühelt sepalt Riiast, käeturvised ostis eestlaselt, kes oma vana rüü maha müüs, jalaturvised meisterdas ise. Võitu kommenteerides on mees tagasihoidlik. Küsimuse peale, mida oli Sõdalaste Kojal, aga vastastel polnud, on mehe vastus lühike. «Eks vist õnne oli rohkem,» ütleb üksi mitu Nordburgi meest pikali paisanud Barbar.

Sõjanuiaga prantslane

Sõdalaste Koda võidab ka järgmise mõõduvõtu ning lõppjärjestus on paigas. Esimesel kohal Sõdalaste Koda kahe võiduga, nende järel lätlased ühega. Nordburgi meeskond peab seekord leppima auväärse kolmanda kohaga.

Jään imetlema ühe mõõgavõitleja veidi lömmis, kuid endiselt läikivat kiivrit, ning teen selle omanikuga ka paar sõna juttu. Turvise all peituva mehe nimi on Lafon Hugues. Nagu nimestki aru võib saada, pole tegu kohaliku rüütliga. Sõdalaste Koja meeskonnas võidelnud mees on tulnud hoopis Prantsusmaalt Saint-Etienne’ist.

Lafon paistab teiste võitlejate seast välja eelkõige oma relvavalikuga. Kui enamjaolt eelistatakse mõõka või kirvest, siis Lafoni rauast kinda haardes on must ümmarguse peaga nui. Mees ise põhjendab valikut sellega, et eelistab olla lahingu südames. Tema sõnul on lähivõitluseks just nui parim valik.

Saan ka teada, miks Lafoni kiiver nii pimestavalt läigib. Nimelt on mees oma raudrüüsse investeerinud kõvasti üle tuhande euro. Kui vaadata, millise hooga raudrüüdelt mõõgahoopide tulemusena tükke lendas, võib arvata, et tegu ei ole ühekordse investeeringuga.

Tänu raudrüüdele on mehed pääsenud suuremate vigastusteta. Muidugi ei tule jõhkrast taplemisest välja sinikateta ja marraskil nahata, aga suuremad hoobid on summutanud tugevad turvised, mis nüüd nii mõnelgi võitlejal korrastamist vajavad. Jätan laua ääres keelekastet rüüpavad, väsinud, ent igati rahulolevad rüütlid lahingujutte rääkima ning astun taas läbi linnuseväravate. Muinasajast tagasi mugavalt tuttavasse 21. sajandisse.

Tagasi üles