Kangelaslugu veavad pahad

Dominatrix’iks tehtud nõid Armida (Helen Lepalaan) on Estonia «Rinaldo» kõige teravam ja terviklikum tegelaskuju. Foto: Harri Rospu

Händeli «Rinaldo» (1711) sisu, mis kujutab enesest romantismi ja militarismi paatoselt tuge laenavat kristluse ning kolonialismi apoteoosi, on lapsikult lihtne ja skemaatiline isegi ooperi standardite järgi.

Selle barokiajastu muusikadraama lavaletoomise esmaseks ning suurimaks väljakutseks on edastada teatri vahenditega füüsiliselt seda kerguse vaimu, elurõõmsat mängulisust ja puhast ilu, mida on täis 25-aastase Händeli kirjutatud partituuri nootidevaheline ruum. Kuna libreto on hajus ja tegevus toimub nappides retsitatiivides, eeldab lavastus Händeli muusika haprale vundamendile täiesti uue visuaalse maailma loomist.

Inglismaalt pärit loominguline brigaad eesotsas lavastaja William Reltoniga on Estonias sellega vormiliselt hakkama saanud, sealjuures veel päris stiilselt. Kuid paraku puudub nende loodud lavaruumis sisemine loogika ja järjekindlus ning – mis peaasi – orgaaniliselt toimiv väljendussuutlik suhe ooperi dramaturgilise sisuga.