Samas oli naaberriigis vahepeal võimule tulnud Vladimir Putin, kelle juhtimise all võttis Venemaa üha enam autoritaarse ja imperialistliku suuna. Kreml võttis kontrolli alla meedia ja lõi uusi
propagandaorganisatsioone, mille eesmärk oli omandada piiriüleselt destabiliseeriv mõju.
Vene rahva piirideüleseks ühendamiseks otsustas Kreml taas suureks rääkida Teises maailmasõja võidu. See kulmineerus 2005. aasta suurpidustustega Moskvas Punasel väljakul ning kogu aasta Venemaa Föderatsioonis ja piiri taga korraldatud Nõukogude armeed heroiseerivate üritustega.
Tallinna südalinna, pronkssõduri juurde, toodi taas klasside kaupa koolilapsi ja rohkem nõukogulikku sümboolikat, mis aasta hiljem päädis konfliktiga Tõnismäel, kuju isoleerimisega ja veel aasta pärast – 2007. aasta aprillisündmustega.
Intensiivsed propagandarünnakud Eesti vastu jätkusid pärast aprillisündmusi pea aasta aega, kuni peavaenlaseks valiti Gruusia, keda 2008. aasta augustis ka relvadega rünnati.
2007. aasta aprillisündmustele eelnenu ning mäsu Tallinna kesklinnas ja Virumaal ehmatas riiki. Sai selgeks, et oleme osalised uut tüüpi konfliktis. Otsese relvastatud ründe vastu andis kindluse NATO vihmavari. Samas süvenes teadmine, et sõda ei ole relvade, vaid tahete heitlus.
Globaliseerunud maailmas, kus infotehnoloogia loob kiiresti muutuvat reaalsust koduekraanil ja taskutelefonis, saab iga inimese tahet mõjutada igal pool ja igal ajal ka palju kaugemal haubitsate tuleulatusest.
Ühiskondlikes aruteludes tõid aprillisündmused esiplaanile lõimumise ja riigikaitse. Varasemate eraldi käsitletud totaalkaitse osiste asemel hakkas Eesti välja töötama laiapindselt läbipõimitud riigikaitse mudelit, mille kõik valdkonnad suudavad riiki ja rahvast ka rahuajal hoida ning agressorit heidutada.