«Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin,» tõdes president Toomas Hendrik Ilves 2011. aasta veebruaris. Eesti õigusaktides oli psühholoogiline kaitse oma koha leidnud tegelikult juba kümme aastat varem.
2001. aasta veebruaris kinnitatud sõjalise kaitse strateegia selgitas psühholoogilist kaitset kui iseseisva demokraatliku riigi kodaniku mentaliteedi kujundamist, kodanike kaitsetahte edendamist ja alalhoidmist kriisi- või sõjaajal. Sõjalise kaitse strateegia lähtus põhiseaduse §-st 54 «Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust».
Haridusministeerium sai ülesandeks selgitada demokraatliku riigikorra eeliseid ja süvendada kaitsetahet. Seda vajadust peeti silmas kodanikuõpetuse õppekavade kujundamisel ja 1990ndate keskel sai hoo sisse ka riigikaitseõpetus gümnaasiumides.
Juba 1992. aastal oli Eesti jõudnud arusaamisele, et uuele põlvkonnale demokraatlike väärtuste tutvustamine ei ole üksi piisav, et rahvast ja riiki akuutsete infoohtude eest kaitsta. 1992. aasta 10. augustil andis valitsus välja korralduse, mille kohaselt moodustati riigikantseleis valitsuse seisukohtade täpseks ja operatiivseks edastamiseks rahvale ning vabariigile vaenuliku propaganda neutraliseerimiseks pressiosakond.
Neil aastail olid Vene okupatsiooniväed Eestis, Venemaalt lähtuv propaganda üritas läänes luua Eestist muljet kui perspektiivitust riigist, rahva usaldust riigi ja tema kaitsevõime vastu
õõnestati eriteenistuslike aktiivmeetmetega, milleks kasutati kuritegelikku maailma, mitmel pool õhiti sümboolsetes kohtades pomme, valmistati ette Ida-Virumaa autonoomianõudeid ja Interrinde omakaitsesalku.
Estonia katastroofi järel lasi võõrriigi eriteenistus käibele siiani teatud seltskondades rahvusvaheliselt ringleva versiooni, mille kohaselt olid laevaõnnetuse taga Eesti peaminister ja kaitseväe juhataja.
Eesti ühiskonna rahumeelne areng ja riigivõimu stabiliseerumine viisid 2004. aastal NATOga liitumiseni ning tundus, et suuremad ohud on möödas. Küpsemaks muutus ka Eesti ajakirjandus ja näis, et võõrriikide vaenulike provokatsioonidega ühiskonda nõrgestada ei olegi enam nii lihtne.
Samas oli naaberriigis vahepeal võimule tulnud Vladimir Putin, kelle juhtimise all võttis Venemaa üha enam autoritaarse ja imperialistliku suuna. Kreml võttis kontrolli alla meedia ja lõi uusi
propagandaorganisatsioone, mille eesmärk oli omandada piiriüleselt destabiliseeriv mõju.
Vene rahva piirideüleseks ühendamiseks otsustas Kreml taas suureks rääkida Teises maailmasõja võidu. See kulmineerus 2005. aasta suurpidustustega Moskvas Punasel väljakul ning kogu aasta Venemaa Föderatsioonis ja piiri taga korraldatud Nõukogude armeed heroiseerivate üritustega.
Tallinna südalinna, pronkssõduri juurde, toodi taas klasside kaupa koolilapsi ja rohkem nõukogulikku sümboolikat, mis aasta hiljem päädis konfliktiga Tõnismäel, kuju isoleerimisega ja veel aasta pärast – 2007. aasta aprillisündmustega.
Intensiivsed propagandarünnakud Eesti vastu jätkusid pärast aprillisündmusi pea aasta aega, kuni peavaenlaseks valiti Gruusia, keda 2008. aasta augustis ka relvadega rünnati.
2007. aasta aprillisündmustele eelnenu ning mäsu Tallinna kesklinnas ja Virumaal ehmatas riiki. Sai selgeks, et oleme osalised uut tüüpi konfliktis. Otsese relvastatud ründe vastu andis kindluse NATO vihmavari. Samas süvenes teadmine, et sõda ei ole relvade, vaid tahete heitlus.
Globaliseerunud maailmas, kus infotehnoloogia loob kiiresti muutuvat reaalsust koduekraanil ja taskutelefonis, saab iga inimese tahet mõjutada igal pool ja igal ajal ka palju kaugemal haubitsate tuleulatusest.
Ühiskondlikes aruteludes tõid aprillisündmused esiplaanile lõimumise ja riigikaitse. Varasemate eraldi käsitletud totaalkaitse osiste asemel hakkas Eesti välja töötama laiapindselt läbipõimitud riigikaitse mudelit, mille kõik valdkonnad suudavad riiki ja rahvast ka rahuajal hoida ning agressorit heidutada.
Eesti vastu läbi viidud desinformatsioonikampaaniad, küberründed ja vaenulik propaganda andsid meile õppetunni, et territoriaalse terviklikkuse kaitse hõlmab ka inforuumi. Riigi kaitstuse tugevdamine on meie kõigi igapäevane töö, mille tuleprooviks on raskem julgeolekuline kriis või sõda. Siis sõltub Eesti riigi ja meie rahva püsimajäämine sellest, et me ei lase end ajada paanikasse, lõhkuda elanikkonna ja rahvusvahelise avaliku arvamuse usaldust kriisi lahendavate asutuste vastu. Selline immuunsüsteem ei teki iseenesest ja seda ei saa ehitada erakonna- või olupoliitilisest suvast lähtuvate teemade ümber.
Just seepärast sätestavadki 2010. aastal riigikogu heakskiidetud Eesti julgeolekupoliitika alused psühholoogilist kaitset järgmiselt:
«Põhiseaduslikest väärtustest lähtuv psühholoogiline kaitse aitab kindlustada Eesti julgeolekut. Psühholoogiline kaitse on ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamine, hoidmine ja kaitsmine. Selle eesmärk on kindlustada ühiskonna ja riigi julgeolekut, inimeste turvatunnet, ennetada kriise ning suurendada usaldust ühiskonnas ja riigi tegevuse suhtes.
Psühholoogiline kaitse aitab kaasa rahva eneseusu ja kaitsetahte tugevdamisele.
Psühholoogiline kaitse ning põhiseaduslike väärtuste omaksvõtt suurendab vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele.
Psühholoogilist kaitset arendatakse kõigi kodanikuühiskonna osaliste koostöös.»
Psühholoogilise kaitse määratlust ja konkreetseid arendustegevusi täpsustavad samal aastal vastu võetud riigikaitse strateegia ning mullu ja tänavu kinnitatud riigikaitse arengukava osad.
Loomulikult on ühiskonnas psühholoogilise kaitse täpsema korraldusviisi suhtes erinevaid arvamusi. Mitmete teiste riikide kogemus näitab, et selline riigi julgeoleku valdkond on alati teravdatud tähelepanu ning kohati ka kompromissitu kriitika tule all. Tihti on selle põhjuseks inimeste maailmavaateliselt erinevad arusaamad, kui palju riiki üldse peaks olema. Samas mõistavad ilmselt kõik, et riik, mille inforuumi täidab ja kujundab mõni teine riik, ei toimi iseseisva riigina kaua.
Ilmar Raag on küsinud ja ise vastanud: «Kas sõnavabaduse tingimustes ei võiks ka Eesti riik kõlada ühe häälena eesti avaliku ruumi polüfoonias? Ma arvan, et meie ühishuvide esindajana on riigil selleks suisa moraalne kohustus.»
Ukraina sõja valguses on oma riikide psühholoogilise kaitstuse üle arutletud mitmel pool. Seitse riiki asutasid Riiga NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse. Näiteks Rootsis ja Leedus vastustavad psühholoogilise kaitse vajadust inimesed, kes peavad Venemaa propagandakanaleid omamaisest vabast meediast väärtuslikumaks.
Ka Eesti psühholoogilise kaitse kriitikaga on korduvalt üles astunud nimega ja nimeta analüütikud Venemaa uurimisasutustest ning end inimõiguslasena ja dotsendina esitlev tegelane Soomest, kes peab Eestit apartheidiriigiks ja Stalinit Soome suurimaks sõbraks.
Eesti on psühholoogilise kaitse arendamisel olnud aus ja võrreldes enamiku NATO ja Põhjala riikidega ka tavatult avatud. Paljut sellist, mida kodanikuühiskonna esindajad, teadlased, ajakirjanikud ja riigiametnikud arutavad psühholoogilise kaitse kursustel, käsitletakse mujal vaid varjestatud ruumides kõrge tasemega riigisaladuse loaga vormis või pintsakus ametnike ringis.
Meie arengukavades katab riigisaladuse pitser vaid neid detaile, mille teadmine teeks vaenulikele eriteenistustele ja relvajõududele rünnakuplaanide koostamise liiga lihtsaks.
Riigiametnikele tähendab psühholoogiline kaitse planeerimisdokumentide koostamisel, õppustel ja avalikus suhtluses tänapäevaste infoohtude tundmist ja põhiseaduse preambuli meelespidamist.
Oluline aga on iga kodaniku panus. Me igaüks oleme iga päev vahendatud ja vahetute mõjutuste sihtmärgiks. Peame vaid oskama ära tunda neid mõjutusi, millega meile üksikisikutena ja ühiskonnale tervikuna halba soovitakse. Meist keegi ei soovi olla etturina paanikat õhutav või väärinfot levitav «kasulik idioot» mõne õõnestuseksperdi mängulaual. Hoiame ja kaitseme oma riiki ja kaasinimesi ning kui tunneme vajadust, räägime välismaalastelegi sellest, mis meil hästi.
