Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/24/2772614t1h62b2.jpg)
Eesti keeles ilmuvast kirjandusest moodustab tõlkekirjandus juba aastaid laias laastus poole. Eesti kultuur on sündinud tõlkest. «Tõlkija on tänapäeval üks olulisemaid kultuurikandjaid,» ütleb Peeter Torop. «Tõlkija on kirjanik, autoriga võrdne looja, kelle tegevus areneb originaalloominguga samas voolusängis,» ütleb Aleksander Kurtna.
Samal ajal ei ole kirjandustõlkijaid justkui olemas juriidilises, majanduslikus, akadeemilises ega sisulises plaanis. Tundub, nagu tegutseks kusagil hämaras nähtamatu tõlkijate armee, kelle tööst on jälgi kõikjal, kuid kelle olemine laseb end sama vähe kirjeldada kui nõiaköök. Kuidas nad siis elavad? Seenemikuna? Unesnõidujana? Puhta vaimuna? Just nii, võib öelda naljaga pooleks. Aga ilma naljata tähendab see seda, et juriidilises plaanis niisugust nähtust nagu palgaline ilukirjanduse tõlkija ei eksisteeri.