Silmad ja tiivikud igal kaldal

Foto: Pm

Kui Läänemerel peaks korduma laevakatastroof, poleks appi tõttavate aluste hulk ega kohalejõudmise kiirus 20 aasta tagusest kuigivõrra suurem. Küll aga on toimunud revolutsioon selles, kuidas reisilaevad ise kriisiolukorras uppumist trotsida suudavad.

PPA merehaldustalituse juhataja René Allik ei kahtle, et alates Estonia katastroofist on enim arenenud just Eesti merepäästevõimekus. Estonia katastroofi ööl 1994. aastal said meie ametivõimud õnnetusest teada Soomelt, ja seda alles poolteist tundi pärast hädasignaali. Eestil lihtsalt polnud merevalvekeskust – see loodi vahetult pärast õnnetust ning tegutseb praegu Tallinnas ja Kuressaares.

Päästevõimekusega on viis Eesti piirivalvelaeva, mis viibivad suure osa ajast merel patrullis. Parasjagu sadamas viibivad alused peavad sõltuvalt valmisoleku tasemest välja sõitma kas kohe või tunni jooksul. 20 aasta tagusega võrreldava tormiga saaks neist merel kindlasti hakkama üks – Kindral Kurvits. Lisaks on meil tööajal 15-minutilises valmisolekus üks päästekopter Tallinnas ja teine Kuressaares. Viimane on sõiduvalmis 40–50 päeva aastas, reeglina suvel ehk kõige kibedamal laevatamisperioodil. Ümber Läänemere on samas valmisolekus veel tosinkond kopterit.