Päev, mida täna ei oleks

Parvlaev Estonia Foto: Peeter Langovits / Scanpix

20 aasta tagune meedia erines praegusest nagu öö ja päev – peamised kommunikatsioonivahendid olid lauatelefonid ja faks.

Juhtunu mäletamisel peetakse 20 aastat kriitiliseks piiriks. Edasi hakkab mälu tuhmuma ja esile tõusevad ajusse talletunud eredamad hetked ning kunagised jõulised emotsioonid, mida inimese mõtlemisorgan pikkade aastate jooksul on omatahtsi mudinud selliseks, millel ei pruugi kunagise tegelikkusega enam otsest seost olla. Nõnda meenutavad ühed inimesed sõjaeelset päeva eranditult päikeselise ja soojana, teised jälle väidavad, et möllas enneolematu äikesetorm.

28. septembrist 20 aastat tagasi teame me täiesti kindlalt vaid seda, et esimestel öötundidel läks umbes 22 miili kaugusel Utö saarest Läänemere sügistormis põhja meie kodumaa nime kandnud reisiparvlaev Estonia, millelt pääses eluga vaid 137 inimest. Me teame ka nende väheste inimeste arvu ja nimesid, kelle meri lähedastele tagasi andis. Kõik ülejäänud väited, sealhulgas laevahukus elu kaotanute ametliku arvu 852, võib pahatahtlikkuse korral kahtluse alla seada või teiste väidetega ümber lükata.