Jaak Joala matused: publik tuli vaatama tema viimast showd

Marian Männi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tädikesed on juba varakult kabeli ees platsis - täna toimub muusik Jaak Joala ärasaatmine.

Nad on üleni mustas ja seisavad õues, täpselt sama koha peal kaks tundi järjest, kuigi külm on nende ninad punaseks värvinud. Aga võib-olla löristavad nad nina hoopis kurvastusest?

Metsakalmistult lahkub sõbrannadega Joala õpilane Janika Sillamaa. Tädikesed sosistavad, vana mees tõmbab pingi peal suitsu ja vaatab, kes järgmisena tuleb. Taavi Rõivas, turvamees kannul, kirjutab mälestusraamatusse - neid on kabeli ees kaks, mõlema kõrval foto Joalast - , et «langetab pea suure meistri mälestuseks».

Tädikeste hääl tõuseb. Rahvast on rohkem. Kõik seisavad kaares kabelist eemal haudade vahel, nagu hakkaks mõni show. Üks pruunides pükstes mees ütleb, et tuli siit läbi ja on teel suvilasse. «Ah, ärge minu käest küsige, miks ma siin olen. Küll siia tuleb inimesi, kelle käest küsida.»

Ivo Linna ja Tõnis Mägi märkavad teineteist. Mõlemal on silmad punased. Nad nagu ei oskakski korraga teineteisele midagi muud kosta. Mägi haarab Linna õlgadest ja mehed kallistavad sõnatult. Siis paneb Linna suitsu ette.

Neli aastat tagasi ütles Tallinna lauluväljaku direktor Riho Rõõmus, et on üks asi, millest Joala pole suutnud loobuda – suitsetamisest. Joala hoidis viimastel aastatel omaette. Tema tuttav, trummar Jaak Ahelik nägi teda harva. Juhuslikult poes või tänaval. «Jaagul oli üldiselt hästi vähe sõpru,» räägib Ahelik. «Väga raske on öelda üldse, kes ta sõbrad olid. Ta oli suhteliselt kinnine inimene.»

Tanel Padar, must lips ees, vaatab Mägi ja Linna kallistust eemalt pealt. Tädikeste jutt on nii kõvaks muutunud, et enam sosistada ei ole mõtet. «Näe, Ivo Linna on ka siin,» ütleb üks naabrit küünarnukiga müksates.

Enne kella kahte võib veel igaüks kirstu juurde minna ja sinna lilled asetada. Siin on pärg valgete rooside ja kahe tumesinise lindiga: «Jaak Joala», «Vabariigi president». Pärg Koit Toomelt, kes oli Joala õpilane ja sõber, ütleb: «Aitäh, kallis Jaak.»

Kirstul on foto noorest Joalast. Kui ta veel mööda nõukogude lavasid rändas ja «Davai, poigrajem ljubov» («Läki, mängime armastust») laulis. «Tuleb ette kujutada, mida võib tunda inimene, kui on staadionite täis inimesi ja ta annab ennast lihtsalt täiega ära, kogu energia,» meenutab kitarrist Nevil Blumberg, kes mängis saatebändis Radar. «Kolm korda päevas nii. Või isegi rohkem! Ükski süda ei peaks vastu.»

Ilmeka silmavaate ja nagu veidi välismaiselt aristokraatliku olekuga Joala sai kuulsaks kiiresti ja järsku. «See energiatulv… väga vähesed saavad hakkama sellega. Selleks peab olema vaimselt hästi terve,» lisab Nevil.

Kabeli ümber kõnnivad turvamehed. Üks neist meenutab rahvale, et lilli võib kabelisse viia, ei pea seisma ja ootama. Kell kaks kostub meeshääl: «Palume kõiki Jaak Joala töökaaslaseid ja sõpru kabelisse.»

Värava taha jäetud fotograafid ja kaameramehed pakivad objektiivid kottidesse. Joala viimane Show sai läbi.

Värava taga saan veel jutule inimestega, kes Joalat mälestama tulid:

Muusik Voldemar Kuslap:

«Jube kahju, et ta elas viimased aastad erakuna. Me teadsime, aga ei tundnud teda. Sellise peene muusikalise käekirjaga lauljat meie hulgas enam ei ole.»

Kitarrist Nevil Blumberg, kes mängis Joala saatebändis Radar:

«See oli kunagi Aafrika reisi ajal, kui sattusime ühte vahvasse väliseestlaste perre külla. Nad palusid meil musitseerida. Kui Jaak laulis laulu «Mu kodu» ilma saateta, lihtsalt soolot koduses miljöös, siis see puudutas mind. See jäigi tänaseni meelde. Siis ma avastasin teda kui suurt artisti. Sest lava peal ja ühes melus, kus elasime, oli kuidagi kõik selline ametlik. See jäi mulle kaugeks. Noore inimesena eriti ei pidanud nõukogude estraadi muusikast midagi, aga see laul, see jäi mulle.

Me sattusime põhimõtteliselt Nõukogude Liidu Elvis Presley bändi. Mitte ükski inimene ei suuda jääda iseendaks. See jätab jälje. Meil on veel hästi läinud. Ta on veel jõudnud siin Eestis teha nii ühte kui teist.»

Raivo Sersant, endine mänedžer:

«Artistidel on erinevad viisid, kuidas ennast toonusesse viia, et lavale minna. Radari [Joala taustabänd] ja Jaagu puhul oli see tihti huumor või nali. See pole tõsi, et ta oli kinnine. Mõned isegi ütlevad, et kohati võis ta ülbe mulje jätta. Temas oli kaks poolust. Helgem pool oli väga südamlik, abivalmis ja rõõmsameelne. Teiselt poolt oli ta asjalik töösse süvenenud suhtumine.»

Peaminister Taavi Rõivas, kes on öelnud, et kuulab Joala muusikat:

Mida te mälestusraamatusse kirjutasite? «Et langetan pea suure meistri mälestuseks ja olen südames Jaak Joala lähedastega. Ja et Jaak Joala muusika jääb igavesti meiega. Tegemist on mälestusega, mis on puudutanud mitmeid põlvkondi ja ma olen kindel, et Jaagu muusikal on kindel koht eestimaalaste südames.» Mis teie lemmiklaul on? «Oi neid laule on palju, aga... (mõtleb) ma ütleks, et sõltub meeleolust. Alustades «Suveööst» või «Tooli kõrval toolist» ja lõpetades kasvõi «Davai poigrajem ljuboviga».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles