Juhtkiri: osalised piilumisetenduses, vastu tahtmist

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Kerge on anda asjadele nimesid. Politsei paneb väljakutele turvakaamerad ja juba me hõikame sõnu, mis kleepekana külge jäävad. Jälgimisühiskond. Suur Vend. Politseiriik. See võib ju mõnes mõttes ka nii olla – politsei teab, et mida enam informatsiooni, seda parem, ja me ju tahame, et politsei täidaks ülesannet oma riigi kodanikke kaitsta.

Kui aga mõtlema hakata, siis on politsei paika pandud kaamerad vaid napp osa neist, mis meie tegevust jälgivad. Enamiku kaameratest paneme üles me ise. See on umbes nagu mõnes viletsas ulmeromaanis: kangelane jahib kurjamit, kuid järsku, jutu kulminatsioonihetkel, astub kangelane mingil põhjusel peegli ette ja näeb, et tema isegi ongi kurjam.

Umbes sama on juhtunud päriselus: noodsamad, kes toda Suurt Venda kirusid, avastavad, et jälgimisühiskonnast olulise osa loovad nende endi ülesriputatud kaamerad, mille pilt kõigile kättesaadavalt veebi striimitakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles