Kerge on anda asjadele nimesid. Politsei paneb väljakutele turvakaamerad ja juba me hõikame sõnu, mis kleepekana külge jäävad. Jälgimisühiskond. Suur Vend. Politseiriik. See võib ju mõnes mõttes ka nii olla – politsei teab, et mida enam informatsiooni, seda parem, ja me ju tahame, et politsei täidaks ülesannet oma riigi kodanikke kaitsta.
Kui aga mõtlema hakata, siis on politsei paika pandud kaamerad vaid napp osa neist, mis meie tegevust jälgivad. Enamiku kaameratest paneme üles me ise. See on umbes nagu mõnes viletsas ulmeromaanis: kangelane jahib kurjamit, kuid järsku, jutu kulminatsioonihetkel, astub kangelane mingil põhjusel peegli ette ja näeb, et tema isegi ongi kurjam.