Ei saanudki kohvrit tagasi

Grimassiks moondunud elu: Juhan (Hendrik Toompere jr) ­aktsioonis. Foto: Allfilm

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes sisenevad mõnda suletud tsunfti ja teevad sealviibijate üllatuseks midagi, mida neilt ei oleks oodanud. Kunstnik Jaan Toomiku esimene pikk mängufilm «Maastik mitme kuuga» on just sellise ootamatu liigutuse tagajärg. Toomik pole muidugi esimene sellise karjäärinihke tegija, hea näide on näiteks USA maalija Julian Schnabel, kellest sai täiesti tõsiseltvõetav filmitegija. Siiski, sellised liigutused nõuavad julgust ja toetajaid, sest tsunftidel on praegugi vaid veidi lõdvemad reeglid kui keskajal.

Toomiku kirjutatud ja lavastatud film ilmses keskeakriisis mehest (Hendrik Toompere juunior) sobib oma ainestikult ja mõttelaadilt kunstniku senisesse loomingusse maalide, videote ja performance’ite kõrvale. Siin on ängi, piirsituatsioone, seletamatuid asju meespeategelase elust.

Kui peaksin Toomikut kui filmilavastajat kellegagi võrdlema, siis oleks see ilmselgelt David Lynch. Ei, ta ei jäljenda, ta on lihtsalt kauge mõttekaaslane, kes vaatab maailma läbi pilti irratsionaliseerivate prillide – või näitavad need prillid just tegelikkust, mida inimene reeglina väldib? Ei tea.