Rein Veidemann: viimane koopainimene

Rein Veidemann Foto: Pm

Nõnda, eneseirooniliselt ütleb enda kohta Arvo Valton, kelle kahekümne neljast köitest koosnevale «Kogutud teostele» pandi eilsel esitlusel kirjanike liidus punkt. Kirjandussündmus kahtlemata! Sellega hõivab tuleval aastal kaheksandat elukümnendit lõpetav Valton Eduard Vilde järel teise koha. Vilde «Kogutud teosed» jagunevad teatavasti kolme­kümne kolmeks köiteks, Tammsaare piirdub seitsmeteistkümnega.

 Kuid lugegem ka selle «koopainimese» öeldut kontekstis, mis on esmakordselt kirjas omaette raamatut väärivates autobiograafilistes meenutustes. Valton arutleb nimelt seal «Teoste» alapeatükis, et kogutud teosed kuuluvad rubriiki «Mida endast maha jätta?». Et see olekski ühte sarja koondatud kirjaniku elutöö. Ja jätkab siis: «Kas leidub keegi, kes võtab need raamatud kätte ajal, mil enamik kirjandusest on digitaalne, internetis või e-raamatus – see mind praegu ei vaeva. Või siis õige pisut...»

Jah, tõesti oleks huvitav teada, kui palju on veel Eestis neid lugevaid inimesi, kes pika rea oma kodustel raamaturiiulitel – kui neid üldse veel on! – täidaksid Valtoni teostega. Mis seal võiks sel juhul juba ees olla? Needsamad mainitud Vilde ja Tammsaare, Luts, Tuglas, Kuusberg, Kross, Traat, vene ja väliskirjandusest Leo Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski, kollases ümbrispaberis Shakespeare, tumepunane Balzac, hall «Varamu» sari, Nobeli laureaadid. Ja siis uuemast ajast vältimatuna tunduvad sarjad «Eesti mõttelugu» ning «Avatud eesti raamat». Lisaks muidugi mitme luuletaja «Kogutud luule».