Hardo Pajula: viimane tants

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

«Ma olen valmis jätkama veel järgmised 40 aastat!» lubas hiljuti maailma majanduslehtede esiküljele jõudnud härra. Selline krapsakus oleks kiiduväärne, kui oma asutatud firmast minema aetud Bill Grossil poleks mõni nädal pärast seda pikaealisusmanifesti täitunud 70 eluaastat. Võlakirjakuningaks tituleeritud Grossi elu on olnud tõeliselt edukas.

Tema 1971. aastal asutatud investeerimisfirma PIMCO hallatavad varad on pisut vähem kui kahe inimpõlve vältel kasvanud 12 miljonilt 1,2 triljonile dollarile ning veel kuu aega tagasi juhtis Gross maailma suurimat võlakirjafondi. Kuuldused reipa vanuri üha kapriissemaks muutuvast juhtimisstiilist liikusid asjaomastes ringkondades juba pikemat aega. Septembri lõpus puhkesid tuha all hõõgunud vastuolud aga lõkkele ning paleepöörde käigus kõrvaldatud kättemaksuhimuline Gross läks sajatussõnade ja osa klientidega PIMCO rivaali juurde.

Lääne-Euroopas oli üks esimesi trükitud raamatuid 15. sajandi algul ilmunud «Ars moriendi», mille erinevad versioonid jäid müügitabelite tippu järgmiseks paari­sajaks aastaks. «Inimesed püüdsid viimase tantsu sammud hästi ära õppida,» selgitab selle arhailise eneseabiõpiku publikumenu Austria filosoof Ivan Illich, kes analüüsib oma suurepärases raamatus «Meditsiini piirid» surma kuvandi muutumist viimase poole tuhande aasta jooksul.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles