Kas Priit ja Olga Pärn on nüüd jõudnud koju, kuhu on teel ka nende filmi «Lendurid koduteel» kangelased?
Öös on asju
11. oktoober 2014, 22:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Formaalselt võiks ju filmile «Lendurid koduteel» omistada xxx reitingu, aga nii jookseksime liiva. Tegelikult pakub Priit ja Olga Pärna uusim töö, lennumeeste päevast öhe ja ööst päeva kulgev kodutee nauditavat esteetilist elamust.
Anima
Animatsioon eristub teistest filmiliikidest, mängu- ja dokumentaalfilmist. Kõik üksikud eraldivõetult liikumatud liikumisfaasid on animas ükshaaval kaamera ette ülesvõtmiseks sätitud. Anima on nii äärmiselt töömahukas, sel moel elutu elustamine elik animeerimine (re-animatsioon võiks ju tuttav sõna olla), nii tekitatud liikumisillusioon on eriti väärtuslik – ega asjata kohta animaekraanil liikumise lõputut virvarri, olgu see Disney või keegi teine.
Teiseks kasutab anima objektiivi ette seatava lähtematerjalina levinumalt joonistust või nukke, ikka kunstlikku. Nii saab animafilmide maailm võrreldes mängu- või dokumentaalfilmidega olla hoobilt märksa tinglikum. See võimaldab liikuva vormi varjus sisulises plaanis kasvõi abstraktsioonivabadust: hoogsaid mõttelende, igasuguseid fantaasiamänge. Või ka paraboole ning filosoofilisustki.
Priit Pärn pole anima eripärale kade olnud. Võiks koguni öelda, et ta on igati kaasa aidanud anima võimalustel ekraanil triumfeerida. Nii liikumistulevärgi ja kõikmõeldavate metamorfooside loomise abil (rohkem varasemas loomingus) kui ka inimeksistentsi filosoofilise mõtestamise osas – jah, mõistagi hilisemas, aga kas seda siis varasemas pole või?!
Liiv
Liiv on hinnatud ehitusmaterjal. Küll lastele liivakastis või mererannas liivalosse rajades. Küll kõikvõimalikele ehitusfirmadelegi – ja mitte ainult kiirlagunevaid kiirteid ehitades. Juba piiblis teati: liivale rajatud koda ei püsi kaua (Mt 7: 26).
Liiva hinnatakse, liivaks saadakse/kvalifitseerutakse liivaterakeste suuruse või pigem väiksuse järgi. Muide, ka Pärnade filmis on kasutatud eri jämedusega liiva. Liiva koostisest leiame tihtipeale ränidioksiidi SiO2, liivast omakorda valmistatakse klaasi. Nii on Pärnade «Lendurid», kus eri jämedusega liiv on asetatud mitmele klaaspinnale, tegelikult veelgi liivasem, kui välja paistab.
Liiv on jõudnud kirjandussegi. Näiteks argentiinlase Jorge Luis Borgese «Liivaraamat» 1975. Või jaapanlase Kōbō Abe «Luitenaine» 1962. Visuaalis viidatakse «Lendurites» ekraanilt aga Antoine de Saint-Exupéry «Väikesele printsile». Veel klassikat: lõputiitrites tänatakse kedagi mrs S. Kama ja Shunga-sani. Ehk siis osutatakse pärnalikult vanaindia «Kāmasūtrale» ning jaapani erootikakunstile shunga’le, nn kevadistele piltidele.
Liivaga seondub veel liivakell (kella sihverplaati, aja mahavõtmist, veelgi rohkem aga aja sundi kohtab ikka Pärna filmides), seondub Liiva Hannes. Poest saab lisaks ehitusliivale ka kassiliiva. Liivast on nüüd tuge otsimas animatsioongi.
Liivaanimatsiooni on maailmas varemgi viljeletud. Näiteks ameerika kanadalase Caroline Leafi «Liiv ehk Petja ja hunt» 1969 Sergei Prokofjevist inspireeritult. Kuidas keegi liiva oma filmis kasutab, millise käepärase tehnika oma tarbeks seejuures leiutab – filmitegemise köögipoolest teavad-saavad asjaosalised ise kõige paremini rääkida.
Kodutee
«Lendurid koduteel» on lugu öid ja päevi kestvast rännakust, teekonnast. Ning sellest, kuidas lõpuks nähakse kodu paistmas. Rännakust, mille sihiks on koju jõudmine, nagu selgub. Teekonnast, mis üksiti on kodutee.
Sama lugu oli tegelikult ka Priit Pärna esikfilmis «Kas maakera on ümmargune?» (1977): maailmarännaku järel jõuti sinna, kust kunagi alustati, jõuti tagasi koju, jõuti peegli ette silmitsi iseendaga. Mõneti saaksime kogu Pärna senist loomingut vaadelda ühe pika, nüüdseks juba ligi 40-aastase teekonnana.
Pärn on sel teekonnal, iseenesest arhetüüpsel ju, selle eri etappidel, eri eluperioodidel keskendunud eri teemadele. «Maakeras» maailma ja iseenda selles maailmas avastamisele. Nooruki sirgudes «iseseisva elu harjutamisele» (1980). Jätame vahepealsed aastad rahule, neile siin ruumi ei jagu. Kohe tänasesse, nüüdsete teemade juurde.
«Lendurites» on ekraanil meeste maailm. Naised on ka, aga nad on ses maailmas mittekohaloleval kujul, on miraaži ja fantaasiana, kohvrisse peidetuna (kas ka nt jungiaanliku animana? – animal on ju ka sedasorti tähendus). See on kodust väljapoole jääv suur maailm. Kuhu ikka minnakse, huvist või vajadusest kantuna. Näiteks koos «Lenduritega» linastavas «Tuukrid vihmas»-filmis (2010) minnakse hommikul lihtsalt tööle.
Kuidas lendurid sellesse maailma on sattunud, jääb ekraanil täpsustamata. Aga sel polegi tähtsust. «Lendurites» juba ollakse sesse maailma paisatud, aga ollakse üksiti sihi selginenult koduteel. Nii et meie lendurid oma rännakul saavad koguni kenakesed lennutuurid üles võtta.
On Priit ja Olga Pärn nüüd koju jõudnud? Aga ei: triloogia kolmas osa ootab alles tegemist, praegu näidatakse meile ju ainult kahte! Ja kas ainult too puuduv kolmas?
Uus film kinolevis
«Lendurid koduteel»
Stsenarist Priit Pärn. Režissöörid ja kunstnikud Priit ja Olga Pärn. Helikujundaja Olivier Calvert. Helilooja Robert Marcel Lepage. Produtsendid Kalev Tamm ja Julie Roy
Eesti-Kanada 2014
Alates 10. oktoobrist Tallinnas Sõpruse kinos koos eelmise Pärnade filmiga «Tuukrid vihmas»