/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2014/10/10/3419175t1h53cc.jpg)
Raamat algab kaantest, kus autorinimi/nimed, pealkiri, visuaalne kujund(us), seljal intriigi sõnastused ja teose annotatsioon. Kujunduseks (Mari Kaljuste) kasutatud pilt intiimses vastasseisus olevast mehest ja naisest, viimane kikivarvul küündimas suudluseks või kallistuseks, viitab tunnete asümmeetriale, millele romaani üks jutustajatest Hannes teose lõpus jõuab. Kaksikautorluski on hierarhiliselt paigas: mees üleval, naine all. Mehe-naise ühisteoseid on eesti kirjandusväljal olnud varemgi.
Meenuvad Lilli Prometi ja Ralf Parve reisiraamatud, Ellen Niidu ja Jaan Krossi «Muld ja marmor» – aga see on ühine publitsistika. Kaks naist ühe mehe, Richard Ehrlichi nime all on kirjutanud mitu romaani. Need on Erika Esop ja Ira Lember. Igasuguseid variante autorluses on olnud teisigi, nagu näiteks mehenimed pseudonüümidena naiskirjanikel ja vastupidi. Kadastiku–Tammerti romaan näib sellises koosluses olevat üks esimesi Eestis, nagu ka annotatsioonis pakutakse. Siiski, 2008. aastast on teada Jüri v. Graubergi ja Monika Vidmani ühisteos, triloogia «Viirus», «Tõbised» ja «Ravi», aga see on tõesti ü h i ne teos. «Paarismängu» puhul võib paaris kirjutamist käsitada rollimänguna. Tammert kehastub reklaaminduses töötavaks Kristiniks, Kadastik psühhiaater Hanneseks. Fookus on siiski rohkem Hannese läbielamistel, Kristin on tema sparringu-, või nagu Kristin ise pakub, tennisepartner. Kumbki vajab siiski teineteist, nagu tangokski vajatakse kahte.