:format(webp)/nginx/o/2014/12/11/3600321t1h8753.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/05/16/1759350t1h4bd3.jpg)
«Paberit, saage aru, mul on paberit vaja!» nõudis viisakas, aga kangekaelne turvatöötaja Itaalias Bergamo lennujaamas kahelt Eesti turistilt. Tema maailmas ei olnud kohta arusaamal, et sedasama triipkoodi võib paberi asemel skännerile näidata ka mobiiltelefoni ekraanilt, nagu meie, eestlased, oleme seda juba ammu harjunud oma lennujaamas tegema.
E-Eestis asjad nii ei käi. Meil on nutitelefonid, andmebaasid, ID-kaardid, veebiteenused. Me asutame 18 minutiga internetis firmasid, hääletame 5 minutiga valimistel omale sobiva kandidaadi poolt, saame 5 minutiga e-koolist ülevaate oma laste krutskitest, küsime 3 minutiga oma arstilt uue digitaalse retsepti ja deklareerime minutiga veebruaris makse. Ma läksin selle kangekaelse itaallase peale nii vihaseks, et natuke veel ja ilmselt kirjutaksin seda kolumni mõnest Itaalia vangikongist. Ja ootaksin Eesti konsulilt mõnd vajalikku paberit, mis mind sealt välja päästaks. Kujutame nüüd ette, et meie e-süsteemi tabaks ühel päeval mõni keskmiselt korralik tagasilöök. Ütleme näiteks, et lekiksid 30 000 inimese tulumaksu andmed. Või 20 000 lapse kontrolltööde hinded. Või 80 000 inimese digitaalsed retseptid. Mis saaks edasi?