Hardo Pajula: barbarite relikt

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Ühel ilusal suvepäeval saabus New Yorgi sadamasse Hiina sõjalaevade eskaader. Samal ajal lähenes maa poolt konvoi Ühendriikide armee veoautodega. Kõige tugevamate turvameetmete saatel laaditi Fort Knoxist kohale toodud USA kullakangid laevadele ja toimetati need siis Shanghaisse Hiina keskpanga ülimoodsatesse varakambritesse.

Säärase rabava pildi maalib oma 2010. aastal ilmunud raamatus «Valuutasõjad» Ameerika investeerimispankur James Rickards. Episood ise on muidugi väljamõeldud, millelgi sellisel poleks Ühendriikide avalikkus lihtsalt lasknud sündida. Ent selles ongi autori iva; isegi Bretton Woodsi reeglistiku korral – ehtsast kullastandardist rääkimata – poleks USA kaubanduspuudujäägil lastud kukkuda riigi rahandussüsteemi ohustavale tasemele.

1950. aastal kuulus USA valitsusele üle 20 000 tonni kulda. Kui president Nixon 1971. aastal dollari kullaks vahetatavuse lõpetas, oli Onu Sami kullavaru kroonilise kaubandusdefitsiidi tõttu kahanenud 9000 tonnini. Suurem osa laiaks löödud kullast kolis nende kahe aastakümne jooksul Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsuste varamutesse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles