See oli vist 1988. aasta veebruaris, kui olin 4. klassis kuus kuud õppinud saksa keelt ja teatasin oma õpetajale Ene Sarapile, et mul on selline tunne, nagu ma oleks kogu aeg saksa keelt osanud.
Tellijale
Marko Suurmägi: õpetaja, kes ei andnud alla
29. oktoober 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ene Sarap naeratas ja tuletas mulle meelde, et tegelikult ma ju ei oskagi veel saksa keelt. Loomulikult oskasin ma siis väga vähe, kuid just sel ajal telekasse ilmunud Saksa telekanaleid vaadates sain juba enam-vähem aru, millest tegelased rääkisid. Tagantjärele tark olles oli minu toonase rõõmu suurim põhjus see, et mingi õppeaine sai mulle sel moel selgeks, et seda polnudki nagu vaja õppida.