Olin laupäevast esmaspäevani tunnistajaks ühele ilmselt kõige veidramale sündmusele, mida tüki aja jooksul näinud olen. Laupäeva hommikul kell pool üheksa astus umbes kolmkümmend võõrast inimest Tallinnas Baltika kvartali juures bussi, mis alustas sõitu Austriasse Viini, ning selle sõidu jooksul pidid need inimesed leidma äriidee, moodustama bussis meeskonnad, tegema valmis toote ja leidma sellele esimesed kliendid. Firma 72 tunni ja 1600 kilomeetriga.
Tellijale
Henrik Roonemaa: bussi peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Idufirmade mainega on Eestis veider lugu. Ühelt poolt on nende imago väga positiivne, sest Eesti idufirmad on maailmas edukad ja teevad suuri asju, nagu näiteks viimase aja vast suurima lennuga Eesti start-up Transferwise. Teisalt on hulk inimesi, kelle arvates on see kõik üks suur kaardimajake, kus pealiskaudsed aferistid otsivad kiire rikastumise võimalust. Üritust jooksvalt kajastades nägin kommentaaridest, et paljud suhtusid Startup Busi üritusse kriitiliselt. Idufirmade maailma saab ja tulebki kritiseerida ning seal on positiivse kõrval ka palju negatiivset, just sedasama aferismi ja pealiskaudsust, aga selle kõige juures ka üks tähtis aspekt, mida silmas pidada.