Olev Must: üleskäigu trepist alla?

Olev Must
, Tartu Ülikooli sotsiaalpsühholoogia dotsent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Must.
Olev Must. Foto: Erakogu

Asjade ja protsessidega, mida ei saa muuta, tuleb harjuda ja kohaneda. Loomulikult on oluline ka mõista, miks sündmused toimuvad just teatud viisil ja mitte teisiti. Kõrgharidus ja kõrgkoolides õppimine on muutumas. Praegu seisavad paljud riigid silmitsi faktiga, et erialadel, mida asutakse kõrgkoolides õppima, lõpetab vaid ligikaudu pool alustajaist või veelgi vähem. Niisuguses asjade käigus nähakse negatiivset arengut – midagi on valesti.

Tavaarvamus on, et mida rohkem ja usinamalt õpitakse, seda parem õpitulemus saadakse ja seda parem ollakse ka tööalases ja majanduslikus mõttes. Piisavalt on analüüse, mis näitavad, kuidas iga koolis käidud aasta lisab midagi järgneva tööelu edusse ja majanduslike võimaluste ulatusse. On käsitlusi ka sellest, et kõrgema haridustaseme diplom on juba piisavaks signaaliks, et inimest rohkem tunnustada, maksta kõrgemat palka, tööalaselt edutada jne. Haridusalaste tunnistuste väljaandmine ja arvesse võtmine lähtub just paberi signaalefektist.

Kõrgharidusteede lõpetamise küsimus muutus nii haridusjuhtide kui uurijate jaoks rahvusvaheliselt aktuaalseks ligikaudu pool sajandit tagasi. See oli periood, mil kõrgkoolidesse vastuvõtt oluliselt laienes, aeg, mil loodi uusi ülikoole ja erialasid. Kõrgharidus avanes massidele. Kõrghariduse ekspansiivne areng tõi aga kaasa selle, et paljud õppimist alustanud tudengid ei tahtnud või ei suutnud valitud eriala või kõrgkooli lõpetada. Õpingute katkestajate suur arv hakkas tõmbama tähelepanu. Seesugune negatiivne protsess ajendas uuringuid eesmärgiga leida ja kõrvaldada ladusaid õpinguid takistavad tegurid. Leitud põhjused võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks on väljalangemises süüdi üliõpilased ise (asjatundmatu erialavalik, madal võimekus, kohanematus, huvide puudumine, kõrgkoolile mittevastavad õpiharjumused jne). Teiseks on väljalangemises süüdi kõrgkoolid, kes ei suuda üliõpilasi piisavalt integreerida, õpetada huvitavalt ja motiveerivalt. Nende põhjuste kõrvaldamiseks on tehtud palju nii üliõpilaste vastuvõttude korraldamise kui kõrgkoolipedagoogika vallas. Kuid vaatamata haridusjuhtide ja kõrgkoolide püüdlustele paremini õpetada, on paljudes riikides kõrgharidusest väljalangevus suur.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles