Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/26/2917512t1hca81.jpg)
Härra Siim Tuisk tõstatas 30. oktoobril Postimehes ilmunud arvamusloos «Anne Sulling, kellele me «võlgu» oleme?» mitmeid küsimusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise (ISDS) sätete kohta, paludes ühtlasi arvamusi lehelugejatelt. Ma pakuksingi siinkohal välja oma arvamuse selle väga tähtsa teema kohta.
Kõigepealt lubage mul põgusalt meenutada TTIP tausta. See kujutab endast suurejoonelist kava tihendada veelgi Ühendriikide ja Euroopa Liidu majandussidemeid. Majandusuuringute kohaselt tagab ELi ja Ühendriikide kaubavahetus umbes 13 miljonit töökohta. TTIP võib aidata luua veel sadu tuhandeid töökohti ning suurendada meie SKTd kümnete miljardite dollarite võrra. Erinevalt härra Tuisu arvatust saavad sellest peamiselt kasu just väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Nagu Eesti on demonstreerinud, tõukavad väikeettevõtted tagant innovatsiooni, töökohtade loomist ja majanduskasvu. Nad kujutavad endast võimsat majandusjõudu, aga mõnikord jääb neil vajaka suurettevõtetele omastest ressurssidest, et tulla toime riigiti üsna erinevate keeruliste reeglitega. TTIP edu vähendaks väikeettevõtete jaoks barjääre, mis tuleb ületada uuele turule sisenemisel.