Toomas Randlo: kiriku evolutsioon

Toomas Randlo
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Randlo
Toomas Randlo Foto: Toomas Huik / Postimees

Möödunud nädalal levis kulutulena üle maailma uudis paavst Franciscusest, kes teatas, et evolutsiooni ja suure paugu teooria ei ole vastuolus katoliku kiriku õpetusega, vaid osa sellest. Järellainetusena levisid katoliiklaste arvamusavaldused ja kriitika nn põhivoolumeedia suunas, et tegemist pole uudisega, sest katoliku kirik aktsepteeris evolutsiooni juba pool sajandit tagasi.

Katoliku kiriku toetajad süüdistasid meediat Vatikani tagurlikuna kujutamises. Kogu kiriku osaks langenud tähelepanuga saab Vatikan oma PR-kampaania edukaks nimetada, sest suutis näilise moderniseerimisega palju poolehoidu võita.

Franciscuse sõnad tekitasid elevust meediaväljaannetes, mille kajastusest jäi mulje, justkui katoliku kirik kavatseb tõesti muuta oma vaadet evolutsioonile. Kurb tõde on aga, et midagi tegelikult ei muutu, sest katoliku kirik ei aktsepteeri endiselt tõestust leidnud evolutsiooniteooriat. Paavst ütles Vatikani teadus­akadeemias peetud kõnes, et suur pauk oli jumala viis luua maailm ning evolutsioon nõudis arenevate olendite loomist. Selles jutus pole aga midagi teaduslikku. Samahästi võiks väita, et Bertrand Russelli hüpoteetiline taevane teekann, mis kuskil Päikese ümber tiirleb, avaldas mõju evolutsioonile. Kuna jumala ega taevase teekannu eksistentsi ja mõju evolutsioonile pole tõestatud, siis ei saa kumbagi tõsiselt võtta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles