Elu kui looming

Käbi Laretei Foto: Erakogu

In memoriam

Käbi Laretei  (14.07.1922 – 01.11.2014)

Mõnes mõttes on ju iga inimese elu looming, kui seda vanaduse veerult mälestustes mõõta. Eks seda peegelda ka kõnekäänd igaühest kui oma õnne sepast. Aga kunstnike, olgu nad sõnas, pildis, helis või mis tahes muul viisil uue tegelikkuse loojad või juba loodu interpreedid – jah, nende puhul nende inimlik elu topeldub kujundiks. Järelvaates, enamasti pärast kunstniku surma avaneb nende elutervikki eneseloominguna.

Just nõnda on see hingedeaja esimesel päeval manalateele läinud Käbi Lareteiga, kes ju jõudis meieni kõigepealt mentaalselt, kui 1989. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu Anu Saluääre tõlkes – sest teos ise oli kirjutatud rootsi keeles ja ilmus esmalt 1976 – mälestuste raamatu «Peotäis mulda, lapike maad». Raamatu, mida Laretei 1997. aastal Urmas Otile antud intervjuus nimetab oma peateoseks.