Õnnetus Austraalias aheldas noore eestlase voodisse

Kiirabi Austraalias. Illustratiivne foto.

FOTO: AFP/SCANPIX

Aasta tagasi Austraalias õnnetult basseini hüpanud noormehel tuli välismaa haiglas olla neli kuud, mis tõi kaasa üle 100 000 euro suuruse raviarve.

Mullu 16. novembril juhtus ränk õnnetus 27-aastase eesti mehega (nimetagem teda Kaarliks), kes oli võtnud akadeemilise puhkuse ning läinud Austraaliasse magistriõpinguteks raha teenima.

Välismaal jõudis Kaarel olla veidi üle aasta ja plaanis jääda teisekski, kuid hüppas nii õnnetult peaga vastu basseini põhja, et kael sai viga.

Õnnetusest möödub kohe aasta, ent varem väga iseseisev noormees on endiselt voodis. «Mõistus on tal selge, käed liiguvad küünarnukkideni, ortooside abil saab ta arvutit kasutada. Jalad on tal küll tundlikud, aga ta ise ei liigu,» ütleb Kaarli ema, kellest on saanud poja hooldaja.

«Keegi ei oska praegu lubada, kas ta taastub ja kui palju, aga olen talle öelnud, et ei saa käega lüüa ka siis, kui on vaid üks protsent tõenäosust paraneda,» ütleb ema.

Kaarel saab taastusravi Haap­salu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, kus ta viibib korraga 21 päeva. Noormees teeb paranemiseks harjutusi ja võimleb, saab massaaži.

Kodukandis pidi Kaarel  koos emaga kolima sotsiaalkorterisse, kuna seal on abi vajaduse korral lähemal. Nii on emal võimalik jätkata tööd toidukaupluses.

Vigastatud Kaarlit ei saanud Eestisse tuua kohe pärast õnnetust, vaid alles tänavu märtsis, kui ta oli Austraalia haiglas olnud juba neli kuud. Selleks et ravikulu väiksem oleks, läksid talle ema sõnul Austraaliasse järele Eesti meedikud.

Mõistagi paisus raviarve sellest hoolimata väga suureks. Välisministeeriumi teatel ületasid kulud 100 000 euro piiri, aga Kaarlil kindlustust ei olnud. «Olen väga tänulik aukonsulile ja välisministeeriumile, et meil ei ole praegu võlgu, et me oleme saanud alustada nullist,» ütleb Kaarli ema.

Välisministeeriumi pressiesindaja Mariann Sudakov kinnitas, et ministeerium ise ravi- ja transpordikulu kanda ei saa, sest seaduses sellist võimalust pole. Küll aga otsiti perele toetajaid. «Välisministeerium töötas koos aukonsuliga ning teiste partneritega väga palju selle nimel, et leida ravi- ja transpordikulu katmiseks toetajaid,» ütles Sudakov.

Kulu võtsid enda kanda mitmed eraettevõtted, Kaarli koduvald, Austraalia ja Kaarli pere. «Eraldi sooviks esile tuua Austraalias Perthi aukonsulit Anu van Hattemit, kes tegi kõik, mis tema võimuses, et õnnetusse sattunud kodanikku abistada. Aukonsul korraldas kohapeal lausa tuluõhtu. Samuti aitas kaasa Eesti aukonsul Singapuris,» lisas Sudakov, kes ei saa konsulaarabijuhtumist rääkides väga üksikasjalikuks minna ega abi suurust nimetada.

«Oli piinlik, et minu pereprobleemidega pidid tegelema nii kõrged instantsid, aga sellest tuli üle saada. See on ju ääretult suur õnnetus, aga poeg jääb pojaks. Ei ole halbu inimesi, vaid on halvad juhused ja halb valik, on ebaõnn,» ütleb Kaarli ema.

Õnnetuse järel on ema suutnud säilitada positiivse mõtlemise. «Inimene on alles, see on mulle kõige tähtsam. Vanem on lapse nimel nõus kõigest loobuma, kõik muu kaotab tähtsuse.»

Samas tunnistab ta, et pojal on väga raske positiivselt mõelda. Teda vaevavad depressioon ja jõuetus. Varem oli ülikoolis õppiv noormees väga iseseisev, nüüd vajab iga pisema asja juures ema abi. Depressioon pidurdab keha taastumist.

«Saaks ta korralikult käelabad tööle, oleks tal rohkem vabadust. Praegu on ta voodisse aheldatud,» ütleb ema, kes sooviks üle kõige, et poeg koormat psühholoogiga jagaks.

«Kaotasime ühe hetkega kõik, aga eluga peab edasi minema. Arstid teevad imesid, aga endal peab olema suur tahe, käegalöömisest tuleb üle olla. Alla ei tohi anda.»

Välisministeeriumi pressiesindaja Mariann Sudakovi sõnul vajab välisministeeriumilt abi päevas kolm Eesti kodanikku. Kahel neist on probleemid reisidokumentidega ja ühel on juhtunud midagi tõsisemat – ta on sattunud õnnetusse või kuriteo ohvriks, jäänud haigeks või vahistatud.

«Paneme inimestele südamele teha välismaale minnes alati reisikindlustus. See aitab vältida olukorda, kus ootamatu haigestumise või õnnetuse tagajärjel tekkiv ravi- või koju toomise kulu jääb inimese enda või tema lähedaste kanda,» ütles Sudakov. Et hättasattunu raviarve maksmiseks tulevad appi heategijad, on tema sõnul väga erandlik. Kui kindlustust pole, tuleb arvestada, et hiiglaslik arve tuleb endal maksta.

Tagasi üles