Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/22/1592620t1hb567.jpg)
Ma kipun vahetevahel asju unustama. Iga end internetis pakkuv asutus usub, et just nende kasutajanimi ja parool on esmatähtsad, ja nõuab, et ma jätaksin need meelde ega kirjutaks mingil juhul üles. Minu mälu on aga juba niigi üle koormatud. Ma lihtsalt ei suuda meelde jätta kõiki neid asju, mida kõikvõimalikud asutused tahavad, et ma meelde jätaks. Ma pean need üles kirjutama, et neid teada, kui vaja peaks minema.
Ohtlikult ahvatlev oleks teha arvutis fail kõigi oma paroolide ja muu sellisega ning salvestada see kuhugi internetipilve. Aga see on juba nagu küllakutse häkkerile. Palju etem on see paigutada üldse eemale igasugusest raalindusest, näiteks märkmiku viimastele lehekülgedele. (Tegelikult ma seda ei tee: kes mu märkmiku ka varastaks, saaks küll tublisti teada mu elektritarbimise ja ravimivajaduse kohta ning leiaks viimaste lehekülgede vahelt ka mõned margid, aga ei ühtegi parooli.)