Rumalust seadusega keelata ei saa

Lauri Vahtre Foto: Peeter Langovits / Postimees

On hästi teada, et ametnikud armastavad pabereid. Nad on silmapaistvalt andekad välja mõtlema põhjusi, miks tuleb esitada veel üks aruanne või tõend – näiteks selle kohta, et kõik tõendid ja aruanded on esitatud. Kusjuures viimati nimetatud tõend peab olema notariaalselt kinnitatud ja selle kohta omakorda riigilõivu maksekviitung esitatud. Mida aga arvata olukorrast, kus kõrgem ametnik – riigikontrolli peakontrolör – ütleb, et aruanded on liiga pikad ja põhjalikud? Et nende valmistamiseks kulunud aega ning vaimset ja materiaalset ressurssi võinuks kasutada millegi muu, vajalikuma heaks?

Selline juhtum leidis hiljaaegu aset ja uppus sealsamas kollaste uudiste sogastesse voogudesse. Kuid tegemist oli millegi märksa olulisemaga kui kellegi järjekordne kokku- või lahkukolimine, sest tegemist oli ilmeka tõendiga, et Eesti riik on lämbumas iseenda kätte. Kui juba ametnikud ütlevad, et pabereid on liiga palju, siis on maailma lõpp lähedal. Hüüdja hääl kõrbes on teid hoiatanud, kodanikud! Ärgake!

Kuid enne hukkamõistmist tuleb kõigepealt mõista. Olles tulnud ebamääraste seaduste või lausa seadusetuse ajastust, oleme nüüd juba üle kahekümne aasta väsimatult vaeva näinud, et riik toimiks seaduse, mitte selle või teise ülemuse suva alusel. Riigi taastamistki alustati põhiseadusest. See kõik on olnud õige, see on olnud tark, see on toonud meile edu. Loomulikult pole seaduslikkusega meilgi kõik päris roosiline, nagu ta pole seda kuskil, aga vähemalt rukkilillesinine küll. Erinevus idas laiuvast maffiariigist on selge ja vaieldamatu.