Henrik Roonemaa: Mardid ja seapraad

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Jumal tänatud, et Facebook on olemas, sest ma polekski muidu teada saanud, et vahepeal oli mardipäev. Keegi jagas või kommenteeris või laikis Aapo Ilvese 2009. aastal avaldatud artiklit sellest, kuidas 31. oktoobri õhtul ilmusid tema tuttava poetessi ukse taha kohmetud halloviinid, mispeale poetess käskis neil minema minna ja mardipäeval tagasi tulla. Lapsed ollagi tulnud, loopinud saabaste sisse kuivatatud herneid ja esitanud mõistatusi.

Huvitav aga, kust oleks lapsed pidanud teada saama, et mardipäev on olemas? Võib-olla vanemad või vanavanemad ütlesid? Või räägiti koolis? Ma loodan, sest kui nad oma harjumuspärased infokanalid lahti tegid, vaatasid sealt küll kindlasti vastu ainult halloviinid. Minu Facebook, Instagram ja Youtube olid küll sel ajal pigem hambuliste kõrvitsate kui tahmaste takukollide nägu. Ja kaubanduskeskused ka.

Halloviinid elavad võrgus ja kaubanduskeskuses, mardisandid elavad vanades raamatutes. Kui nüüd küsida, kas lapsed veedavad aega pigem võrgus ja kaubanduskeskuses või vanades raamatutes, hakkab paistma paratamatu järeldus, et laste ja mardisantide teed ei saagi nii väga lihtsalt ristuda. Mardisandid ei ole tiigrihüpet veel teinud ja lapsed ei loe raamatuid.