Ilves: lisaks välisele julgeolekule on sama oluline sisejulgeolek

Gruusia president Mihhail Saakašvili (keskel), kelle kõrval on Eesti president Toomas Hendrik Ilves (vasakul), tema Poola kolleeg Lech Kaczynski (vasakult teine), Leedu president Valdas Adamkus (paremalt teine) ja Läti peaminister Ivars Godmanis (paremal), kõnelemas Thbilisi kesklinnas 13. augustil. 2008. Ilvese ja teiste Ida-Euroopa riigijuhtide visiit Thbilisisse sai maailmas laia vastukaja.

FOTO: Pm

President Toomas Hendrik Ilves ütleb intervjuus Erkki Bahovskile, et NATO tähtsus Euroopa julgeolekut tagava organisatsioonina on taas tõusuteel, ent samas ei pea ta õigeks, kui Eesti ja Venemaa üldse ei suhtleks.

Olete öelnud, et pärast Gruusia konflikti paradigma muutus. Et lääs hindab oma suhted Venemaaga ümber. Olete selles ikka kindel – mitte kõik lääne liidrid ei kippunud Venemaad hukka mõistma? Kas ei jää peale ikkagi see, et Venemaaga tuleks häid suhteid hoida?


Ma pole kusagil öelnud, et lääne suhtumine on muutunud. Muutunud on Euroopa julgeoleku paradigma, 17 aastat kehtinud põhimõte, et Venemaa ei ründa ega valluta kedagi.

Just seda põhimõtet uskudes on NATO viimased kaks aastakümmet oma tegevust – ka laienemispoliitikat – seadnud. Meenutagem suurt debatti 1990. aastate lõpus, mille käivitas USA senaator Richard Lugar ajakirjas Foreign Affairs artikliga «Out of area or out of business», mille põhitees oli, et nüüd, kui Euroopas pole enam mingeid ohte, peab NATO tegelema Euroopa-väliste probleemidega. 

Selline julgeolekupoliitiline mõte eeldas just nimelt, et Venemaa ei kujuta enam mingit julgeolekuohtu Euroopa riikidele.


Just see paradigma on muutunud, mitte aga veel Euroopa enda mõtlemine.
Selle paradigma muutumine on fakt, mis ei vaja eraldi tõestamist. Ja see ei muutu ega sõltu sellest, kuidas keegi seda tõlgendab või lahti mõtestab.

Praegu me ei saa veel hinnata, milliseks kujuneb ühe või teise riigi seisukoht. See võtab aega. Ka NATO ise käivitus 1949. aastal ju kolm-neli aastat pärast seda, kui lääs oli adunud, et NSV Liidu kavatsused polnud kõige õilsamad. Külma sõja lõpust kulus kolm-neli aastat, kuni jõuti arusaamale, et NATOt ja Euroopa Liitu võiks laiendada. Sama kaua kulus NSV Liidu kokkuvarisemisest ajani, kuni NATO algatas 1994. aastal rahupartnerlusprogrammi «Partnership for Peace».


Seega – ärme oota mingeid kiireid muutusi.
Ja kõik sõltub ka väga palju Venemaa edasisest käitumisest. Kindel võib aga olla, et ettekujutus Venemaast on muutunud, ja muutuvad ka Venemaa suhetes demokraatlike riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.


Siin on põhjus, miks meil tuleb hakata teisiti mõtlema. Kokku on varisenud nii Euroopa Liidu, NATO kui ka kogu maailma veendumus, mis tekkis pärast NSV Liidu lagunemist, et Venemaa ei ründa sõjaliselt ühtki välisriiki. See ei vasta enam tõele. Seni arvasime, et elame viisakas Euroopas, kus küll vaieldakse ja aeg-ajalt ehk isegi tülitsetakse, kuid kunagi ei haarata relva järele.


Nüüd on Euroopa julgeolekuarhitektuur mõranenud. Praegu ei ole meil veel paljusid vastuseid, mida edasi teha. Aga me leiame need vastused Euroopa Liidus ja NATOs.
Samas, kuidas vaadata nüüd, pärast Gruusia sõda, Robert Kagani ideele luua demokraatlike riikide allianss?


Pigem jääb see siiski vaid ideeks. Sellise alliansi vajadust lihtsalt ei tunnetata praegu. Või on täpsem öelda: seda vajadust veel ei tunnetata.

Lisaks, tuleb möönda, et maailmas aetakse ju asju paljude mittedemokraatlike riikidega; kuid teisi maid vallutavate riikidega on palju raskem asju ajada ka neil, kes tahavad lihtsalt äri teha. Oleme ausad, osa riike loodab, et kriis lihtsalt läheb üle ning saab minna tagasi olukorda «to business as usual». Rõhuasetus on sõnal «business».


Rahvusvahelised suhted on nüüd kindlasti muutunud, kuid millises suunas? Kas tuleks üle vaadata rahvusvahelised organisatsioonid või leppida lihtsalt tõsiasjaga, et jõud on hakanud senisest rohkem otsustama?


Ma arvan, et vähemalt Euroopas tõuseb taas NATO tähtsus julgeolekut tagava organisatsioonina. Olgem ausad, siiamaani on olnud palju neid, kes pidasid NATOt igandiks, mille väärtus on minetatud. Paraku, näeme, et nii see pole. Vastupidi, NATO nn core mission elik tuumülesanne – kaitsta oma liikmesriike – on taas päevakorra keskmes.


Kas see tähendab ka NATO edasist laienemist, on vara öelda. Kuid vähemalt praegu jääb mulje, et Euroopa Liit sõjalise julgeoleku tagamise mõttes ei ole väga usutav organisatsioon, ja ta pole selleks loodudki. See pakub kindlasti mõtteainet nendele Euroopa Liidu liikmesmaadele, kes ei kuulu NATOsse.


Millised korrektiivid peaks Eesti oma välis- ja julgeolekupoliitikas nüüd tegema?
On kindlasti väga palju erinevaid väiksemaid asju, mida peab ette võtma. Kõige olulisem minu arvates on aga tugineda NATO lepingu 5. artiklile, rõhutada selle olulisust ja aktuaalsust.


Kui palju üldse Eesti ise saab ära teha teravnenud julgeolekuolukorras? Suurendama kaitsekulutusi? Katsuda ikkagi edasi minna lõimumisega? Leida taas sisepoliitikas välispoliitiline konsensus?


Mida kindlam ja tugevam on meie rahvusvaheline seisund, seda enam kaitstud oleme. Meie enda kaitsevõime tõstmine suurendab ühe tegurina meie usutavust ja tõsiselt- võetavust. NATO ja Euroopa Liidu liikmesusele ei ole meil praegu küll pakkuda võrdväärset alternatiivset heidutust võimalikule agressorile.


Aga sama oluliseks tuleb pidada kindlat sisejulgeolekut. Seda ei paku meile keegi väljastpoolt. Ja mis puudutab välispoliitilist konsensust Eesti sisepoliitikas, siis mõistagi on see oluline, eriti Eestile julgeolekupoliitiliselt väga tähtsates küsimustes.


Ma usun ka, et meil tuleb just energiavarustusse ning üldse energiajulgeolekusse palju tõsisemalt suhtuda. See pole kerge, sest need valdkonnad eeldavad sootuks pikemat planeerimist kui pelgalt üks või isegi kaks valimistsüklit, seega ei too siinsed otsused lisahääli valimisvõitluses ei valitsuskoalitsioonile ega opositsioonile.


Kuid valijad on oma esindajad valinud selleks, et nad langetaksid ka raskeid otsuseid, mis tingimata ei pea tooma hääli järgmistel valimistel. Eesti tulevik on nende inimeste kätes, ja loodan, et nad aduvad, millist vastutust nad kannavad eesti rahva ees selles muutunud julgeoleku kontekstis.


Kuidas vaatate praegu Eesti-Vene suhetele?


Ma ei suuda selles küsimuses praegu küll ülemäära optimistlik olla. Aga ma ei arva samas, et meie suhetel Moskvaga ei ole mitte mingisugust perspektiivi. Venemaa jääb Eesti naabriks ja naabritel tuleb omavahel suhelda. Sest mis on alternatiiv?
Olete arvanud, et Venemaa agressiivset retoorikat tuleks lihtsalt ignoreerida. Kas seda seisukohta tuleks kuidagi muuta?


Venemaa on tõestanud, et nende agressiivne retoorika ei pruugigi olla ainult «sisetarbimiseks» mõeldud, nagu meil on sageli viimase 17 aasta jooksul mõeldud ja öeldud. Sõjakas retoorika võib muutuda sõjalise jõu kasutamiseks oma naaberriigi vastu ja naaberriigi territooriumil. See ongi ju paradigma muutus.


Mida arvata praeguses olukorras Eesti-Vene piirilepingust?
Muutunud olukorras ei ole see küsimus tänase päeva küsimus. Laiemalt aga sõltub iga riikidevahelise lepingu sõlmimine ja jõustamine mõlema poole tahtest.


Missuguses suunas areneb Euroopa Liit? Kas Lissaboni lepingut oleks senisest rohkem vaja?


Rääkides Euroopa Liidust kui majandusühenduse toimimisest, siis on need lepped kindlasti vajalikud. Kui vaatame ühise välis- ja julgeolekupoliitika poolelt, siis oleks Lissaboni leppel mõtet juhul, kui see ühine poliitika ei kujune ühekülgseks ega madalaima ühisnäitaja väljenduseks, à la rahu on hea, sõda paha ja kutsume mõlemad pooled rahumeelsele dialoogile.

Ma olen siiski jätkuvalt veendunud, et Euroopa Liidu välispoliitilise ühtsuse poole püüdlemine ei ole mõttetu tegevus.


Pärast NATO Bukaresti tippkohtumist rääkis nii mõnigi Eesti poliitik, et Gruusial ja Ukrainal läks seal ikkagi hästi – MAPist jäid need kaks maad küll ilma, kuid lõpp-
resolutsiooni kirjutati sisse, et alliansiga liitumise võimalus jääb. Venemaa mõistis Bukaresti tippkohtumise tulemusi hoopis teisiti, nagu me nüüd teame. Kas ei peaks nüüd kogu selle temaatika üle vaatama?


Ma olen kindel, et meie NATO liitlaste hulgas on see algava sügise üks olulisemaid arutlusteemasid.


Kuidas saaks NATO ja EL Gruusiat aidata?


Gruusia – nagu ka Ukraina – peaks saama kiiresti NATOga liitumise tegevuskava (MAP). Ning mõistagi peaks NATO taastama Gruusia kaitsevõimet – Vene väed on ju sihi- ja järjekindlalt hävitanud ühe suveräänse riigi kaitsevahendeid, seega jättes ta sisuliselt kaitsetuks.  


Mitte vähem oluline oleks aga saavutada võimalikult lai rahvusvaheline kohalolek. See oleks oluliseks takistuseks uutele katsetele konflikti taas üles puhuda.


Samuti on Euroopa Liidul siin väga palju teha nii humanitaarabi poolest kui ka näiteks viisapoliitikas.

Tuleb möönda, et meie ühenduse nn viisalihtsustusprogramm, mille alusel Venemaa kodanikud saavad kergemini ja odavamalt Euroopa Liidu viisad kui näiteks Gruusia kodanikud, tegi Euroopa Liidu – vähemalt kaudselt – kaasaaitajaks Vene kodakondsuse massilisele võtmisele Gruusia Vabariigi Lõuna-Osseetia ja Abhaasia piirkondades.

Kas selle programmiga Venemaa suunas jätkata, on üks küsimus, mida kindlasti edaspidi arutatakse, nagu on ka meie lähimas päevakavas Gruusia kodanike kiire lülitamine Euroopa Liidu viisalihtsustusprogrammi.

 
Kuivõrd reaalne on tuua Eestisse NATO baasid?


NATO baasid Eestis ei peaks olema mingi omaette eesmärk. Tähtis on ikka see, et NATO on valmis viivitamata Eestit kaitsma, kui tekib vajadus. Eelkõige on selleks tarvis luua korralik infrastruktuur, mis võimaldaks liitlasvägede vastuvõttu. Kui aga NATO veendub ja ka meie arvame, et Eesti kaitsmiseks on vajalik NATO vägede alaline kohalolek, siis ilmsesti tuleb need baasid siia ka rajada.


Mida ütlete neile, kes on kutsunud üles boikoteerima Eurovisiooni ja Sotši olümpiamänge?


Ma saan nendest seisukohtadest täielikult aru ja üleskutse mõttevahetusele on kindlasti põhjendatud. Kuid ma ei mõista päris lõpuni neid, kes räägivad boikotiga seoses sportlaste või muusikute karistamisest ning kes soovivad rangelt lahutada poliitika spordist ja kultuurist. Mõned soovivad lahutada ka majanduse ja poliitika või raha ja poliitika.


Minu meelest tasub alati mõelda ka üldinimlikele väärtustele, olümpiamängude aluseks olevatele ideaalidele; ideele, millel rajaneb Eurovisiooni lauluvõistlus, ja siis otsustada, kas on või ei ole sünnis kuhugi võistlema minna.


Kindlasti pole vaja otsusega kiirustada ja Eestil pole üldjuhul tark talitada omapäi.
Kas praegu, 2008. aasta sügise algul saab rääkida uuest külmast sõjast?


Gruusias on praegu lõppemas siiski kuum sõda. Kas sellele järgneb uus külm sõda, sarnane eelmisega, sõltub sellest, kuidas laheneb olukord Gruusias ja kas Venemaa tunnistab rahvusvahelist õigust.

Intervjuu vabariigi presidendiga leidis aset e-posti vahendusel.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles