Kui olin läbi lugenud Fanny de Siversi mõtiskluse «Jumala loomaaed» (võiksin isegi öelda – ahminud), läksin eestoas diivanil end mõnusalt laiali laotanud – teate küll, käpad taeva poole, kõht sügamisootel – oma Minni-nimelise koera juurde, tegin talle pikalt-pikalt pai, vaatasin talle silma ja kõnetasin teda.