Aleksander Toots: kindlasti on kapo Venemaa luureteenistustele sihtmärk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: «Eesti luurajad» / Kanal2

Kanal 2 telesaate «Eesti luurajad» keskmes olid täna riigireeturid - kuidas ja keda värvatakse ning milline töö viib nende avastamiseni.

19. septembril 2008. aastal läks Herman Simm koos abikaasa Heetega Keilasse Rõõmu kaubamajja, et osta kringel. Abielupaar pidi minema Heete vanemate juurde sünnipäevapeole, vahendas Kanal 2 dokumentaalsarja «Eesti luurajad» teine osa, mis kandis pealkirja «Reeturid meie seas».

Simm ei teadnud, et teda jälgitakse – kuigi Venemaa oli teda juba hoiatanud. Kaitsepolitsei vahistas Herman ja Heete Simmi paljude pealtnägijate silme all.  Selleks ajaks oli Herman Simm Eesti riigi vastu töötanud 13 aastat.

2012. aasta 22. veebruari varahommikul oli Aleksei Dressen Tallinna Lennujaamas  oma abikaasa Viktoriat Moskva lennukile saatmas. Andmekandja salajase infoga oli juba naise kotis. Abielupaar ei teadnud, et neid on juba pikemat aega jälgitud ja vahistamine tuli enam kui ootamatult.

Aasta hiljem, 7. augustil ärgates ei teadnud Vladimir Veitman, et kuuleb veel samal päeval saatuslikke sõnu: olete vahistatud kahtlustatuna riigireetmises. Need mõjusid ootamatult, kuid ilmselt ka veidi kergendavalt. Pinge oli teda aastaid rõhunud.

Kuidas said nendest inimestest reeturid? Kas võib oletada, et nemad on ainukesed või on Eestis veel tabamata reetureid, kes igapäevasel meie riigi vastu töötavad?

«Jah, mind on üritatud vastase poolt korduvalt värvata.» ütles kapo operatiivtöötaja Meelis (nimi muudetud). See ülestunnistus tähendab seda, et kaitsepolitsei peab kogu aeg valmis olema reeturite avastamiseks ja tabamiseks enda ridadest.

«Eks kõige ebameeldivam ole see, kui reetur on üks enda töökaaslaste seast, keda sa oled usaldanud, kellega sa pead igapäevaselt tööd tegema. Aga sa pead selleks alati valmis olema,» ütles kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots.

«Ma tahan uskuda, et või loota et minu kolleegide seas ei ole reetureid, kuid ma pean arvestama sellega, et mõni ikka võib olla reetur. See on sellise töö puhul paratamatu,» sõnas kapo operatiivtöötaja Meelis (nimi muudetud).

Toots usub, et kindlasti on kapo Vene föderatsiooni luureteenistustele sihtmärk. «Ma arvan, et meie teenistus on pisavalt hästi informeeritud neist juhtumistest, kui on püütud värvata kapo ametnikke, olgu nad kas või erus,» ütles ta.

Kuidas aga käituda olukorras, kus kapo töötajaid on püütud värvata: kas on otstarbekas läbi viia topeltoperatsioon, kus vastaspoolele jäetakse mulje, et agent on nende kontrolli all või öeldakse värbajale koheselt «ei».

«Riskid peavad olema eelnevalt alati läbiarutltetud ja läbikaalutud, kas see mäng väärib küünlaid. See on vastuluureteenistuse igapäevase töö rutiin,» rääkis kapo peadirektori asetäitja.

Topeltoperatsiooni puhul on küsimus eesmärgis, mida püütakse saavutada. Täpselt samuti peab aru saama vastase värbamise eesmärgist. «On see kompromiteerimine, on see värbamine, on see meie hanitamine ehk petmine,» selgitas Toots.

Küll aga on ajalugu näidanud, et varem või hiljem saadakse kõigist värbamise katsetest teada – olgu need siis kapo-sisesed või värbamiskatsed teistest riigiasutustest. «Kindlasti peavad Venemaa erinevad teenistused arvestama sellega, et nelja riigireeturi paljastamine ei ole juhus ja nad peavad olema valmis selleks, et neid isikuid aja jooksul võib lisanduda,» rääkis Toots.

Kuidas reetureid värvatakse?

Aleksander Tootsi nimetatakse riigireeturite tabamise peaarhitektiks ning tema juhitud meeskonna töö tulemusena on tänaseks tabatud ja kohtu alla antud neli inimest – Herman Simm, Aleksei ja Viktoria Dressen ning Vladimir Veitman. Kui keeruline on aga värbamine?

Esmalt sõltub kõik muidugi sihtmärgi profiilist, vastavalt sellele mõeldakse välja isiku värbamise stsenaarium: kuidas seda tehakse, kui pikk on värbamisperiood ning millal talle lõpuks teatavaks tehakse, mille eest ja mida temalt tahetakse.

«Eks need meetodid ole sellised, et vahendeid ei valita eriteenistuste  poolt, aga need vahendid on kõik ma ütleks positivse hõlmamisega. See tähendab seda, et värvata on alati mõistlik inimest nõnda, et ta oleks nõus sinuga positiivselt koostööd tegema,» rääkis Toots.

Tootsi sõnul on praktiliselt võimalik igaüht värvata. «Igal inimesel on oma nõrgad ja tugevad küljed,» selgitas ta.

Kuigi värbamise mõttes pakuvad huvi tugevad inimesed, on kasu ka olulisele teabele ligi pääsvast teise järgu töötajast, näiteks mõne kõrge ametniku referendist. Kuid mis juhtub siis, kui inimesele esitatakse kompromiteeriv materjal ning ta teatab selle esitajale: mind ei huvita?

«Tegelikult midagi ei juhtu, sest keeruline on värvata isikut, kes on negatiivselt meelestatud värbaja suhtes. Sellisest värbamisest ei tule tavaliselt midagi välja,» rääkis Toots. Ta lisas, et taoliste värbamiskatsete järel on neist tuldud ka kaposse rääkima.

Suure hurraaga värbamine ning eeltöö tegemata jätmine ei pruugi aga efekti anda ning info sellistest intsidentidest mängib lõpuks vastaspoole kahjuks. «Loomulikult on püüdnud ka Vene föderatsiooni eriteenistused värvata teistest Eesti riigiametitest töötajaid, aga ma julgen väita, et me oleme piisavalt hästi teadlikud nendest juhtumitest,» rääkis Toots.

On aga selge, et reeturi tabamine, eriti veel endi ridadest, ei ole väga meeldiv. Esimene  süüdimõistetud riigireetur Herman Simm oli kaitseministeeriumi töötaja.

Aldis Alus, Kapo peadirektor aastatel 2003-2008 rääkis, et ühest küljest ta tundis Herman Simmi. «Ma teadsin, millega ta tegeleb. Ma teadsin, kui suur info tal käes on. Et jah, kummastav tunne oli ja selliste juhtumite puhul tegelikult tekib mul iseenda jaoks alati küsimus, et miks lähevad inimesed sellele teele?»

Ülejäänud kaks – Aleksei Dressen ja Vladimir Veitman - olid aga kaitsepolitsei töötajad. Neljas riigireetur oli Dresseni abikaasa Viktoria. «Me tegelikult oleme kõige karmimiad iseenda kriitikud. Need asjad ei ole olnud kerged. Kui siin Veitman viimati kinni peeti ja see avalikuks tuli, teavitasime esmalt oma inimesi maja siseselt ja hea kolleeg, pikalt töötanud siin, ütles, et varsti on häbi tänavale minna, kogu aeg on reeturid,» sõnas kapo praegune peadirektor Arnold Sinisalu.

Mis viib riigireeturi tabamiseni?

On üks detail, mida laiem avalikkus ei tea. Nimelt - nii kapo  kui teiste eriteenistuste töötajatel lasub tegelikult pidev ja karm kontroll. Tegelikult alustati oma inimeste jälgimisega juba 1990. aastatel.

«See on see lõiv või see paratamatus mis kaasneb sellel ametikohal töötamisega. Aga üldiselt võiks proovida niiviisi elada, et isegi kui keegi sind kontrollib või vaatab, siis ei ole sellest midagi. Sellised sisekontrollialased meetmed on vältimatud,» rääkis kapo operatiivtöötaja Meelis (nimi muudetud).

«Riigireeturi tabamine - see on päris suure koosseisu pikaajalise töö tulemus. See eeldab seda, et selliste operatsioonide käigus eksimused ei ole lubatud. Väiksemgi eksismus võib oppi kahjustada või viia selle läbikukkumiseni,» rääkis kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots.

«Kogu aeg pead olema valmis, kogu aeg on pinge peal. Aga vastaspool ehk siis reetur ei tohi sellest aru saada,» lisas ta.

Intervjuu Aleksander Tootsiga toimus ruumis, kus politseitermineid kasutades on lõhki läinud, ehk siis ülestunnistuse teinud, kõik Eesti senised riigireeturid.

«Tihti on spekuleeritud selle üle, milline on see esimene moment või kui palju võtab aega, et reetur lõhki läheks, siis võin väita, et see toimub tõesti väga lühikese aja jooksul ja kindlasti on selle põhjuseks inimese sisse kogunenud stress, see on nagu keev katel, kus ühel hetkel kaas pealt ära lendab,» kirjeldas Toots.

«Ta on tülgastav, jah. Sellised räiged teod, mis on suunatud Eesti Vabariigi vastu. Eesti riik on teda usaldanud, andnud talle töö, andnud vastutuse, maksab palkagi veel ja siis see mees või naine viib meie saladused suuremad või väiksemad, viib võõrastesse kätesse. Antud juhul üle idapiiri. See on hämmastav. Ma ei saa aru,» rääkis kapo endine peadirektor Aldis Alus Herman Simmi tegudele viidates.

Riigireetmise avalikustamine on ainuvõimalik

Küll aga on raske uskuda, et meie lähiriikides ei ole eriteenistuste ridades reetureid olnud. Kas nemad on valinud mahavaikimise tee?

«Ka Läti-Leedu ja ka teiste eriteenistustega seondub ju ikagi teatud salastatus. Ni et ega me tegelikult ei tea, mis on Lätis-Leedus toimunud,» rääkis endine kapo peadirektor Alus.

Küll aga peab Eesti avalikustamist ainuvõimalikuks. «Iseenese pettusega pole mõtet tegeleda, pole mõtet silmi kinni pigistada probleemide ees. Ja teiseks – see on preventiivne meede,» märkis Toots. See tähendab, et kui vastaspool näeb, et nende poolt värvatud allikad jäävad tõepoolest vahele, on neil tulevikus tunduvalt raskem inimesi koostööle meelitada.

«Sest esitatakse ju küsimusi, et kuidas on nii, et te räägite meile ühte, aga teie poolt värvatud isikud on vahele jäänud, nad on süüdi mõsitetud ja preventiivse meetme all pean silma ka seda, et kellelgi ei tekiks mõtet reetma hakata ka teenistuses seest, sest mida see kaasa toob? Kaasa toob sea selle, et te häbistate oma nime, millega peavad ka teie lähisugulased edasi elama. Te jääte ilma oma maisest varast ja lõpuks lähete reaalselt vangi, ja mitte lühikeseks ajaks. Kas see kõik väärib seda?» kirjeldas Toots.

Toots tõi välja, et nii Herman Simmi, Aleksei Dresseni kui ka Vladimir Veitmani juhtumi puhul ei õnnestunud Venemaa eriteenistustel ennetada nende paljastamist ehk siispäästa neid vahistamistest. «Kuigi ühe või teise puhul võib-olla sellisied katseid püüti teha.»

Tagasi üles