Laenasin pealkirja Itaalia näitekirjanikult Luigi Pirandellolt, kelle samanimeline tükk veel hiljuti oli Linnateatri mängukavas. Pirandello lavaline provokatsioon tegelikkuse ja näilisuse vahekorrast on aga kuidagi kahtlaselt sarnane meie demokraatia praeguse seisundiga.
Tellijale
Rein Langi essee: nii see on (kui Teile nii näib)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sageli on tegu lausa rahvusliku diskrimineerimisega, omamoodi varjatud rassismiga, kui luulutatakse, et eestlased ei suutvat erinevalt sakslastest maanteel autoga sõita, rannas õlut juua, paadiga järvel kala püüda või pangast laenu võtta.»
«Marginaalse, sageli asotsiaalse vähemuse käitumismuster omistatakse täiesti süüdimatult oma rahvale tervikuna, peaasi et õhtustesse uudistesse saaks. Poliitikuna või ajakirjanikuna – vahet pole. Alaväärsuskompleks müüb! Prominentne kolleeg Toompealt tunnistas otsesõnu, et kui tema valijad soovivad enda alandamist, teeb ta seda häälte nimel ka siis, kui ta seda õigeks ei pea.»