«Pealtnägija»: uimastatud koerte kasutamine kerjamisel on legend
Vaata ERR.ee videot!

Kerjus koeraga vanalinnas.

FOTO: Peeter Langovits

Viimasel ajal on sotsiaal- ja muus meedias palju elevust tekitanud eksootilist päritolu kerjused Tallinna ja Tartu tänavapildis. Lisaks sellele, et tegu näib olevat mitte üksikute almusepalujate, vaid organiseeritud tegevusega, kütab kirgi veel see, et neil on kaasas koerakesed, kes tunduvad apaatsed ning on mõne meelest isegi uimastatud. See, et kerjused koeri uimastaks, on siiski pigem legend, kuhu on segatud eelarvamused ja võhiklikkus.

On kohti, näiteks Nevski katedraali trepid, kus almuse palumine on pea alati toimunud. Elu hammasrataste vahele jäänud, kes möödujate kaastundele apelleerivad, ilmusid Eesti tänavapilti 1990. aastatel koos kapitalismi saabumisega. Kuid vähemalt viimased paar aastat on see nähtus tööd andnud hoopis loomakaitsele, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

«See informatsioon on hoogustunud ja võtnud suurema ulatuse 2013. ja 2014. aastal, aga esimesed selleteemalised vihjed me saime minu mäletamist mööda juba aastast 2011,» meenutas Harjumaa veterinaarkeskuse juhataja Vladimir Vahesaar.

«Tavaliselt on väiksemat sorti koer või koguni kutsikas, kes näeb väike ja armas ja kaastunnet äratav välja, pistetud kuskile kotikesse istuma või mati peale ja nii nad seal siis istuvad kuskil tänavanurga peal,» kirjeldas Eesti loomakaitse seltsi kõneisik Liisi Moosaar. 

Õnnetu kuju kössitamas käidavas kohas, tihti nägu varjatud, mõnikord juures ahastav silt, mis jutustab raskest elust, ja enamasti kõrval väikest tõugu või koerake või lausa kutsikas - selline pilt kordub, sõltumata aastaajast. Ei saa võtta inimestelt õigust kaaskodanike poole abistavat kätt sirutada, kui häda tõesti käes, kuid need ei ole juhuslikud hädalised, vaid sissesõitnud gastrolöörid, kes tegutsevad koordineeritult.

26-aastane üliõpilane ja koeraomanik Eleri Rattasepp, kes on juhuslikult ka Isamaa ja Res Publica Liidu noorte Tallinna esimees, tegi hiljuti Facebookis kerjuste teemal postituse, mis pälvis massilise vastukaja ja jõudis isegi leheveergudele. Tema sõnul on tegu oma olemuselt pettusega.

«Tegemist on siiski mitte almuse palumisega, mis on olemas juba vanast ajast ja täiesti arusaadav ja mõistetav. Tegemist on tegelikult organiseeritud kuritegevuse ühe tahuga, mis tähendab, et see ei ole mõistlik, see ei ole kena ja aus teiste suhtes,» rääkis Rattasepp.

Liisi Moosaar lisas, et sageli on näiteks märgatud sama koera erinevatel kerjustel.

«Kui nad kerjavad münte seal, siis tegelikult mingi aja tagant tuleb keegi teine ja korjab need mündid kokku. See juba annab vihjeid sellele, et tegemist on organiseerimisega ja see raha korjatakse kokku. See ei ole almuse palumine, millega ta läheb ja ostab pärast leiba,» selgitas Rattasepp.

Eriti kütab kirgi, et loomasõprade sõnul on kerjuste koerakesed imelikult rahulikud, mõne arust koguni uimastatud. Kui loomakaitse selts tegi veebruaris selle kohta Facebookis postituse, järgnes laine, kus kümned kodanikud jagasid sarnaseid kahtlusi.

«Ainult loomakaitse selts ei ole sellel arvamusel, vaid ka linnakodanikud ise ütlevad meile, et nad kardavad, et need koerad võivad olla uimastatud,» kinnitas Moosaar.

«Enne kooli, ma näen seda koera, pärast kooli näen sama koera, enne tööd ja pärast tööd täpselt sama moodi. Ja see koer on täpselt samas asendis, kui katsuda teda, siis ta võib-olla korraks tõstab oma koonu üles ja see on ka kõik,» kirjeldas Rattasepp.

Tegemist on linnalegendiga

Harjumaa veterinaarkeskuse juhataja Vladimir Vahesaar kinnitas, et veterinaarkeskus on vihjeid kontrollinud. «Me oleme selle eriala inimesed ja teame, kui palju üks kutsikas ööpäevas magab, kui palju täiskasvanud koer magab, millises seisundis see koer on, kui ta on omaniku ligi. Ta on tema soojas põues, sellisel juhul loomulikult see loom on võib-olla, mitte loid, aga ta on rahulolev, mõnuleb seal soojas põues pigem,» rääkis Vahesaar.

Et kerjamine kaaskodanikke mitte häirival moel on põhimõtteliselt lubatud, siis munitsipaalpolitsei käis ja kontrollis, kas loomad on kiibistatud ja vaktsineeritud, neljajalgsete tervist hindab aga veterinaaramet.

Vladimir Vahesaare sõnul on seda ainuüksi tänavu tehtud kuus korda ja koerad on olnud terved ja toidetud, veel vähem uimastatud. «Oleme koeri mängima meelitanud nende juurest. Kui ta oleks uimastatud, siis ta meie koputuse peale ja väikese tema segamise peale ei aktiviseeruks,» ütles Vahesaar.

Mitme «Pealtnägijaga» rääkinud ametniku jutust koorub, et tegu on linnalegendiga, mida toidavad muuhulgas eelarvamused ja asjatundmatus.

«Me saame ka teistest valdkondadest analoogseid vihjeid, et hurdakoerad on näiteks kõhnad ja söötmata ja traavelhobused on ära näljutatud. Kui muutus populaarsemaks loomade õues pidamine veiste ja teiste loomaliikide puhul, siis samamoodi inimesed, kes ei olnud sellega harjunud, on päris palju sellekohaseid vihjeid andnud. Aga see on suuresti osutunud ka meie ressursi raiskamiseks,» tõdes Vahesaar.

«Aga seni, kuni me näemegi selliseid kahtlasi väikeseid koeri, kellel ei püsi silmadki lahti ja kes külmast näiteks värisevad mitu tundi tänava peal, siis see ei saa olla okei, sest seal on näha, et see kerjus ei suuda oma looma eest tegelikult head hoolt kanda,» kommenteeris Liisi Moosaar.

Kerjused on pärit Rumeeniast, koerad on vaktsineeritud ja passiga

«Pealtnägija» käis samuti vihjeid kontrollimas. Ülemiste kaubakeskuse ees maas istus justkui liikumispuudega mees, kelle kotis oli koerake. Silitamise peale hüppas koer üles ja hammustas saatejuhti - see isend küll uimastatud ei olnud. Peremees rääkis poola keelt ning kinnitas, et koer on terve.

Segamini vene, poola ja inglise keeles rääkides selgus, et loom on vaktsineeritud ja tal on ka pass.

Mees, kes ütles enda nimeks Adam ja koera nimeks Petronella, tuli Eestisse enda sõnul Poolast umbes kümme päeva tagasi, sest Poolas pole tööd.

Umbes paarikümne minuti jooksul poetas väidetavale töötule süüa või raha viis möödujat, sealhulgas lapsed. Topsi või pihku laekus selle ajaga ligi 15 eurot.

Õhtune tipptund näib olevatki kerjuste üks peamine tööaeg. Paralleelselt on töös vähemalt kolm isikut, üks neist Viru keskuse pöörduste juures. Kui tema postilt lahkub, annab ta sama koera edasi kolleegile Estonia puiesteel. Tegelasel on süles silt: «Head inimesed. Palun aidake. Mul on suur pere, olen invaliid, tehtud operatsioon – süda. Tööd pole. Vaja toita lapsi. Riietada. Osta ravimeid. Aitäh kõigile.»

Kriitikute sõnul ongi koerad ainult üks vahend paljudest, kuidas inimesi manipuleerida. Asi tipnes sellega, et läinud reedel tegi IRLi noorte Tallinna ühendus linnapeale ametliku ettepaneku organiseeritud kerjamine keelata, sest tegu on pettusega, mis rikub linnapilti ja turvatunnet.

«Et see kaotada või leida mingid meetmed, et seda vähendada, et see ei rikuks niiviisi linnapilti ja ei hirmutaks lapsi ja petaks kodanikke. Kui meid petetakse, siis selle najalt tulebki lihtsalt süda teha kalgiks ja vaadata, kas tõesti on tegemist nüüd almusepalujaga või siis petturiga,» rääkis Rattasepp.

Isegi kui organiseeritud kerjamise keelamine on ebarealistlik, loodab Rattasepp nähtuse teadvustamisega kaaskodanikke mõtlema panna. «Üks viis selle peatamiseks ongi see, et me eristame kerjajaid ja ei jaga neile nii lihtsakäeliselt raha. Kui seal ongi reaalselt inimene koeraga, siis hea küll, anda koeratoitu, aga ei ole mõtet kaasa minna sellega, see ei too tegelikult kasu. Seda on linnapildis valus vaadata ja ka seda, kui väikesed noored lapsed kardavad, aga mõnes 7-aastases tekib kaastunne ja ta paneb oma viimase taskuraha sinna koerte jaoks ära, mis tegelikult loomulikult ei lähe koerale,» arutles Rattasepp.

Koertega kerjavad inimesed peatuvad paremaid päevi näinud kämpingus Tallinna servas. Asutuse perenaise sõnul on mustlased seal perioodiliselt peatunud juba kolm aastat. Praegune seltskond, kes pärineb Rumeeniast, viibib seal umbes kuu aega ja ei tee mingit saladust, millega tegelevad – ausa kerjamisega. Mingeid probleeme pererahval nendega pole.

«Pealtnägijaga» kerjused rääkida ei soovinud.

Tagasi üles