/nginx/o/2014/12/13/3603735t1h4bfd.jpg)
Merikotkas on üks Eesti suursugusemaid linde, kelle käekäigule on taasiseseisvumise algusest palju tähelepanu pööratud. Üheksakümnendate hakul oli õnnelik see loodusesõber, kel õnnestus merikotkast mõne merelahe ääres silmata. Täna on õnneks merikotka populatsioon Eestis üsna heas seisus ning meie suurima röövlinnu toimetamisi on tähelepanelikul vaatlejal hõlbus jälgida.
Matkadel Läänemaal, Saaremaal või Tartumaal satun merikotkaga tihti kokku. Kord passib ta mererannas kivide vahel, kord liugleb saagijahil kõrgel taevas, teinekord aga lendab laisalt ja üsna madalalt üle pea, nii et tiivalöökidest tekitatud tuul kõrvus vihiseb.
Kui näha on seda majesteetlikku lindu suhteliselt lihtne, siis pildistada hoopis raskem. Niisama looduses liikujal on võimatu merikotkale pildistamiskaugusesse hiilida. Kotkapilguga lind näeb looduses ära väiksemadki liikumised ning on kõikide kahtlust tekitavate asjaolude suhtes erakordselt umbusklik. Seepärast pildistatakse kotkaid enamasti spetsiaalsetest varjetest.
Seegi pilt on tehtud ühel kõledal jaanuarikuu hommikul varjendist, kus peab hommikupimedusest kuni õhtuhämaruseni lamama, et linde mitte ära hirmutada. Väljas oli kümme kraadi külma ühes lõikava tuulega. Kaks üheksatunnist passitud päeva andsid siiski kena tulemuse – kokku käis söögiplatsil kaheksa kotkast, väärikatest hallpeadest pruunikate noorlindudeni.