Kui poliitikud teevad valimiste eel nalja (õieti: ostavad selle avalike suhete ja reklaamifirmade kreatiivsetelt ajudelt), siis see ei ole ainult tsirkus, mida tihtipeale ülekohtuselt leivale vastandatakse. Mille poolest on meelelahutuslikud-emotsionaalsed eurod valija tähelepanu püüdmiseks halvemini kulutatud kui näiteks raskevõitu punktid riigireformist ja majanduspoliitikast?