Arnold Sinisalu: sõja mõistet kasutatakse liiga kergekäeliselt

Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu.

FOTO: Mihkel Maripuu

Venemaa on lääneriikidega rahvusvahelise õiguse mõistes rahu ja sõja vahelises olukorras, leiab samal teemal doktoritöö kaitsnud kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu. Milline on õppetund Eestile ja kuidas pareerida aina süvenevat mõjutustegevust?

Veel aasta-poolteist tagasi olnuks keeruline ette kujutada, et kui tsiviillennukis hukkub sõjarelva läbi 300 inimest ja lahingutehnika konvoid voorivad iseseisvasse riiki, vaieldakse läänes pikalt selle üle, kuidas olukorda defineerida. Ometi just nii läks. Kui palju on asi kinni selles, et rahvusvaheline õigus pole küps andma hinnangut Venemaa uut tüüpi hübriidsõjale?

Ukrainas toimuva mõistmisel ei oma rahvusvaheline õigus tähendust. Kui Venemaa ei allu rahvusvahelise õiguse tavadele, siis midagi otseselt teha ei saagi, kui ei taheta just konventsionaalselt sõda pidada. Aga sõda ju keegi ei taha. Loodetakse, et läbirääkimised ja vahendustegevus toovad endise olukorra tagasi.

Muutuse toomiseks ei ole tegelikult väga palju vahendeid. Üks kõige lihtsamaid on majandussanktsioonid, aga need võtavad tihti palju aega. Näiteks Ameerika Ühendriikide külje all Kuubas on majandussanktsioonid kestnud juba aastakümneid, ent need pole režiimi muutumise osas midagi olulist kaasa toonud.

Lääs on viimasel aastal pidanud häbiga tunnistama, et ta ei suuda Vladimir Putini Venemaad mõista. Kuhu see külma sõja aegne oskus kadus?

Ma arvan, et julgeolekupoliitikas saavad suurte lääneriikide juhid tegelikult väga hästi aru, mis toimub. See sai selgeks juba pärast Gruusia sõda. Küsimus on lihtsalt selles, mida avalikult öeldakse ja mida räägitakse salastatud nõupidamistel.

Tõsi, võib-olla oli liiga vähe usku, et Venemaa võib nii agressiivselt käituda. Poliitikud võib-olla lootsid, et äkki läheb probleem ise üle – kui Venemaad mitte survestada, siis nad tulevad mõistusele. Lisandus ju ka majanduskriis ja kriisiolukorras ei taha ükski poliitik seda süvendada. Seal ongi tegelik probleemide rägastik.

Toote ka oma doktoritöös* välja, et läänel näib olevat pikaajaline armastus selgepiiriliste olukordade vastu – on kas sõda või rahu. Ometi on hellenistlikust ühiskonnast pärinev tava sõda välja kuulutada pärast Teist maailmasõda ajalukku kadunud. Miks see nüüd üllatusena tuleb?

Rahvusavahelist õigust ei looda riikide üleselt, vaid see on kõik kokkuleppeline. Ka ÜROs ei saa ju uut lepinguõigust luua ilma konsensuseta: kui üks julgeolekunõukogu liige on vastu, siis sealt midagi ei tule. Selle tõttu ei ole ka rahvusvaheline õigus kuigi kaugele arenenud – nagu öeldakse: rahvusvaheline õigus reguleerib eilse päeva konflikte.

On olemas selline mittetunnustamist leidnud teooria, nagu vaheseisund sõja ja rahu vahel ehk status mixtus. Aga see ei ole kuigi populaarne ja ma ei ole kindel, et see lähiaastakümnetel rahvusvahelises õiguses muutuks. Selleks peaks olema suurriikide selge ühine arusaam ja tahe. Praegu pole seda näha.

Millises olukorras idanaabriga on praegu Eesti, kas meie vahel valitseb status mixtus?

Mingis mõttes küll. Üks segaseisundit kirjeldav näitaja on see, et veel ei ole sõda, aga enam ei ole ka rahu: lääne ja Venemaa vahel ei ole sõbralikke suhteid ÜRO harta järgi. Venemaa ütleb, et nad ei ole Ukraina konflikti osalised, aga sisuliselt kõik ukrainlased ütlevad, et Venemaa sõdib nende vastu.

Võib öelda, et kohati on sõda ka klassikalises mõttes: välja kuulutatud seda pole, aga kõik saavad ju aru, et see käib. Venemaa on impeeriumi lagunemise järgses olukorras ja see on väga valuline protsess.

Võtmeküsimus näib olevat aru saada hetkest, mil mõjutustegevus läheb üle sõjaliseks tegevuseks. Kas Ukraina kriisi puhul on Venemaa kasutanud uusi mõjutustegevuse viise, millega lääs pole harjunud?

Ma ei oska öelda, et seal midagi väga uut oleks. Mõned analüütikud on isegi öelnud, et kui vaadata, mis toimus 1991. aasta järgselt Abhaasias, Osseetias või Transnistrias, siis see kõik on tegelikult sama skeem. Lihtsalt internet ei olnud nii levinud.

Kui 2008. aastal algas Vene-Gruusia sõda, ütles toonane Rootsi välisminister Carl Bildt, et Venemaa õigustus jõu kasutamiseks Osseetias meenutab talle väga sakslaste käitumist tšehhide vastu. Mõningad asjad ajaloos korduvad: sealhulgas põhjuslik retoorika, et pead oma kodanikke kaitsma. Hiljem ju selgus, et genotsiidi ei ole Osseetias toime pandud.

Kaitsepolitsei sõnastas 2012. aasta aastaraamatus ühe oma põhiülesandena tunda ära olukorrad, kus «pehme jõu» kattevarjus tehakse Eestis vaenulikku mõjutustegevust. Tooge mõni näide, kust algab rahvusvahelise õiguse mõistes keelatud mõjutamine?

Mõjutustegevuse mõte on sundida teist poolt tegema seda, mida mõjutaja tahaks. See on pigem meetmete kompleks – ka diplomaatiline survestamine on üks osa mõjutustegevusest. Venemaa on võtnud USA eeskujul kasutusele mõiste «pehme jõud».

Pehme jõud tähendab positiivset hõlmamist ehk püüdu meeldida. Ma arvan, et nad teavad, mis selle tegelik sisu on, aga üritavad selle kattevarjus ajada hoopis midagi muud. Üks näide on see, et täiesti teadlikult aetakse segi inimeste põhiõigused ja inimõigused. Eesti kodakondsuse saamine ei ole mingi inimõigus, see on privileegi taotlemine.

Eesti mõjutamine Venemaa poolt on toimunud kogu aeg. Jah, võib-olla nüüd on räige solvamine ilmsem. Vanasti oli see ehk natuke varjatum ja intelligentsem, nüüd aga avalik ja totaalne.

Kui rääkida näidetest, siis kõik see, mis Ukrainas toimub: väited selle kohta, et mingid fašistid Kiievist tulevad Ida-Ukrainasse vene keelt kõnelevaid inimesi tapma. See ei ole enam lihtsalt retoorika, vaid annab õiguse venelastel sekkuda.

Sama toimus mingis mõttes 2007. aasta pronksööl, kui kõikehõlmav räige propaganda mõjutas inimesi tänavale tulema, et kaitsta sümbolit, mis propaganda kohaselt taheti hävitada. Tegelikult polnud seda plaanis.

Jõudsite oma doktoritöös järeldusele, et rahvusvaheline õigus ei aita kuigi hästi vaenuriigi mõjutustegevust ohjeldada. Kas tunnete, et see raskendab teie tööd kaitsepolitseis või näiteks eesti poliitikutel otsustamist?

Ei, ma ei usu, et selles oleks probleem. Küsimus on selles, et inimestel on liberaalses demokraatias vastukäivad ootused ja soovid. Ühest küljest tahetakse sõnavabadust, aga teisest küljest ei taluta räigemat propagandat. See ongi demokraatia hind.

Küsimus on, kus lõpeb sõnavabadus ja kust algab kuriteole õhutamine ja probleemide tekitamine. See ongi hästi keeruline teema ja väga raske on lahendusi leida. Eestis on see praegu nii, et kuriteole õhutamises süüdi mõistmiseks peab olema keegi kahju kannatanud.

Külma sõja ajal oli selline võte nagu informatiivne interventsioon: vaenulik propaganda teise riigi piirides. Praegu üritab Venemaa täiendada oma infosõja-arsenali uute telekanalitega Baltikumis ja läänes. Kas informatiivne interventsioon on naasmas?

Ma ei näe siin midagi uut. Neid kanaleid on ju kogu aeg tehtud, nüüd lihtsalt investeeritakse sinna rohkem raha. Kui tunda hirmu, et «oi, mis nüüd saab», on see pigem kontraproduktiivne.

Midagi ei saa: kergesti mõjutatavad inimesed on niikuinii mõjutatavad.

Propagandaga on nagu netikommentaaridega – mingil hetkel sa lihtsalt ei võta seda enam tõsiselt. Toon ühe näite: Ukraina kriisi alguses vaatasin õhtuti «Vremjat» (Venemaa riikliku telekanali Pervõi uudistesaade – O. K.), aga peagi loobusin. Ma teadsin, et see kõik kordub: sama retoorika, samad süüdistused, aga sisuliselt midagi ei muutu.

Nii et mina seda Sputniku projekti ei karda: siin on rohkem auru kui asja ennast. Inimene teeb lõpuks alati õige otsuse, sest Eestis on tal erinevat informatsiooni. Pigem on probleem neis inimestes Venemaal, kes võõrkeeli ei mõista ja kellel on ainult ühepoolne teave.

Millisel hetkel saab mõjutustegevusest rahvusvahelise õiguse mõistes (hübriid)sõda?

Sõja mõiste on rahvusvahelises õiguses väga kokkuleppeline. Ühest definitsiooni, millega kõik nõus oleks, ei ole. Räägitakse rohkem relvastatud konfliktidest.

Kui rääkida hübriidsõjast, siis sõja mõistet kasutatakse minu arvates liiga kergekäeliselt: igasugune räige propaganda pole veel infosõda. Mina ikkagi lähtuksin sellest, et sõda algab siis, kui kasutusele tulevad konventsionaalsed relvad.

Kaitsevägi on teinud ümber oma kaitseplaanid, et «roheliste mehikeste» tulekuks valmis olla. On sel vahet, kas nimetaksime tunnusmärkideta sõdurite tuleku relvakonfliktiks või sõja alustamiseks?

Jah, rahu ja sõja ajal toimivad erinevad seadused. Ka rahvusvahelises õiguses on seaduslike võitlejate staatus teine kui inimestel, kellel pole võitleja tunnuseid. Viimased on sisuliselt terroristid, kelle võib õiguslikus mõttes kohe maha lasta, kui nad ei allu korraldustele. Ka Ameerika Ühendriigid ütlesid Talibani võitlejate kohta, et need pole regulaarväed ning Genfi ja Haagi konventsioon neile ei laiene.

Vene politoloog Andrei Piontkovski ütles mõne nädala eest Toompeal esinedes, et Putin on Baltikumi vastu juba praegu hübriidsõjas, see lihtsalt ei ole veel jõudnud «roheliste mehikeste» faasi.

See on selge emotsionaalne liialdus. Käib pigem närvide mäng ja psühholoogiline mõjutamine, sõda meie vahel kindlasti ei ole. Samas on selgelt intensiivistunud mõjutustegevus.

Võimalik, et Venemaa ongi jäänud oma valet uskuma, et lääs ihkab neid rünnata. See on Venemaa nõrkus, mis sunnib teda nii käituma – ta on ainult regionaalne, mitte globaalne suurjõud. Nii arvas USA president Obama. Venemaa teab, et ta ei saa konventsionaalset sõda NATO vastu pidada.

Kindlasti on oma iva Piontkovski mõttes, et kogu tegevus on mõeldud Putini režiimi kindlustamiseks riigisiseselt. Aga see on jällegi lõks. Kui selline vastandumine on ette võetud, siis on selge, et see läheb räigemaks.

Tõenäoliselt tuleneb see Venemaa sisemistest probleemidest: majandusel ei lähe seal nii hästi. Kui sul pole oma rahvale head sõnumit, siis ütle, et kõik on halvasti selle tõttu, et meil on palju vaenlasi. See on lihtne, aga mingi aja hästi toimiv võte. Lõpuks saavad inimesed ikka aru, mis toimub.

Sama moodi oli Nõukogude Liidu kokkukukkumisega – suuremale osale läänest tuli see suure üllatusena. Tegelikult polnud NSVLi lagunemise põhjuseks kaotus külmas sõjas, vaid ikkagi sisemine ebaefektiivsus, innovatsiooni puudumine, suletus. Kogu panustamine sõjaks valmistumisele viis selleni, et liit kukkus oma raskuse all kokku. Praeguses olukorras on natuke sarnast.

Kui kindlad saame eestlastena olla selles, et kui hübriidsõda peaks ületama meie piiri, on rahvusvaheline õigus võimeline meid kaitsma ning lääs saab üheselt aru, mis toimub?

Ma arvan küll, siin ei tohiks küll mingeid probleeme olla. Muidugi võivad kerkida esile väited, et Eesti on ise midagi valesti teinud või öelnud, aga pärast Gruusiat ja Ukrainat ei saa küll kellelgi toimuva osas kahtlusi olla.

*Arnold Sinisalu, «Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses», doktoritöö, Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2012

Tagasi üles